HELEN ADAMSON LÄKS lahku pikaaegsest kallimast

Armastatud lauljatar Helen Adamson, kes mõni aeg tagasi ka blogi pidama hakkas, jagab enda viimases postituses väga isiklikku ja valusat teemat. Nimelt selgub, et Helen ja tema pikaaegne kallim Taavi Tõnisson on lahku läinud. Helen otsustas postituse avaldada, sest kõige raskemal ajal vajas ta tohutult tuge ja abiks oli igasugune toetus. Helen loodab, et saab aidata neid, kes seda abi vajavad.

"Leinast räägitakse siis, kui inimene kaotab enda kõrvalt lähedase alatiseks, kas läbi õnnetuse, haiguse või loomuliku surma. Lein on ikka sama valulik, olenemata sellest, kuidas lähedane meie kõrvalt lahkub. Pisut vähem räägitakse leinast siis, kui lähedane on siin maailmas endiselt olemas, aga mitte enam meie kõrval. Mina tahaksin täna teiega rääkida sellest viimasest," kirjutab Helen.

Ta jätkab: "Viimased kolm kuud on minu jaoks olnud elu raskeimad. Kui ma varasemalt olen sõpradega filosofeerinud, et mina ei usu, et on olemas religioonidest tuntud põrgu, sest ma usun, et põrgu on siinsamas maa peal, siis nüüd ma enam ei filosofeeri sellest, vaid ma olen selles kindel. Kaotasin enda kõrvalt inimese keda, tuleb välja, armastasin ja usaldasin ma rohkem kui iseennastki ja seda valu ei oska ma muude sõnadega kirjeldada kui põrgu. Ma ei oleks kunagi osanud ette kujutada, et miski võib olla nii raske. Sain aru sellestki, et oma varasemates suhetes olen ma olnud armunud, aga ma ei ole tundnud armastust, sellist sügavat armastust, mida tundsin nüüd ja mis muutus nelja aasta vältel aina sügavamaks.

Kuid kui hetkega oli minu kõrvalt kadunud inimene, kellega ma soovisin kogu ülejäänud elu koos veeta, tunduski et edasielamine on võimatu. Leina faasid - eitus, viha, kauplemine, depressioon ja aktsepteerimine - käisid suurte lainetena minugi jaoks.

Elasin pikalt udus, ma elasin, aga see ei tundunud reaalne, et tegemist on minu eluga. Kuna ma olen teadlikult enese sisemaailmaga tegelenud juba aastaid teadsin, et üksi ei tule ma sellest olukorrast välja. Ja ma ei olekski tulnud, kui mul ei oleks olnud nii tugevat tugisüsteemi oma sõprade, pere ja terapeudi näol, kellele ma rääkisin väga avameelselt kõikidest tunnetest, mis mind valdasid ja kes tänu sellele teadsid, millal oli mul nii suur mõõn, et mul oli vaja silma peal hoida ja millal ma sain iseendaga hakkama."

Loe täispikka blogipostitust siit