Reklaam sulgub sekundi pärast

Hella lugu: mees tahab viit last. Kasvõi ilma minuta!

Ma räägin teile kõige uskumatuma loo ühest Eesti mehest ja kolme lapse isast, kes juhtumisi on ka minu mees. Kohtusin temaga 10 aastat tagasi ülikooli esimesel kursusel. Me armusime ja kolisime kokku, nagu need asjad ikka käivad. Alguses elasime niisama kahekesi, kuid mingi aja pärast tahtsin ma last saada. Tema lapsi veel ei tahtnud. Ometigi juhtus nii, et kui olime mõlemad 23, sündis meie esimene laps. See oli tüdruk. Kuigi see ei olnud planeeritud laps, olime me väga õnnelikud ja korraldasime oma elu ümber lapse vajaduste järgi. Kui olin 25, saime teise lapse ja 27selt sündis meie kolmas laps. Meil on kaks poega ja üks tütreke ja minu jaoks on olnud kolm last täiesti piisav. 

Ma räägin teile kõige uskumatuma loo ühest Eesti mehest ja kolme lapse isast, kes juhtumisi on ka minu mees. Kohtusin temaga 10 aastat tagasi ülikooli esimesel kursusel. Me armusime ja kolisime kokku, nagu need asjad ikka käivad. Alguses elasime niisama kahekesi, kuid mingi aja pärast tahtsin ma last saada. Tema lapsi veel ei tahtnud. Ometigi juhtus nii, et kui olime mõlemad 23, sündis meie esimene laps. See oli tüdruk. Kuigi see ei olnud planeeritud laps, olime me väga õnnelikud ja korraldasime oma elu ümber lapse vajaduste järgi. Kui olin 25, saime teise lapse ja 27selt sündis meie kolmas laps. Meil on kaks poega ja üks tütreke ja minu jaoks on olnud kolm last täiesti piisav. 

Kui kõige noorem poeg oli üheksakuune, hakkas mees rääkima, et ta sooviks veel ühte last. Talle oli ka üks kaardimoor ennustatud, et temast saab viie lapse isa. Ma olin väga väsinud sellest beebirallist, sest kuigi ta on olnud hea mees ja aidanud töö kõrvalt lapsi kasvatada nii kuidas jaksab, siis ikkagi on pere ja laste eest hoolitsemine ju minu peal.  Ütlesin mehele, et mina rohkem lapsi ei plaani. Alguses tundus, et mees sai sellest aru, aga mida aeg edasi, seda suuremaks meie erimeelsused sel teemal kasvasid. Mees võttis kahe kuu jooksul selle teema vähemalt kümme korda taas päevakorrale ja väitis veendunult, et tema asi on peret ülal pidada, millega tema saab ka hästi hakkama, ja minu asi on lapsi teha ja nende eest hoolitseda, aga mina ei tahtvat seda teha. Ma selgitasin talle pidevalt, et ma lihtsalt ei jaksa rohkem lapsi ( vähemalt mitte lähiaastatel) muretseda. Viimased viis aastat olin kogu aeg kas rase või taastumas sünnitusest, mul ei olnud ühtegi ööd ega päeva, kus ma oleks saanud aega lihtsalt iseendale ja kuigi ma väga armastan oma lapsi, siis olen oodanud seda väga kaua, et lõpuks oleks lapsed suuremad ja ma saaksin natuke iseendale elada. Kasvõi ühe nädalalõpu. Mees jälle selgitas, et tema armastab lapsi, ta tahab, et lastel oleks tore koos üles kasvada, et neil oleks tulevikus tuge üksteisest ja et poisid saaksid oma pundi moodustada koos sporditegemiseks ja teineteise kaitsmiseks. Ta oli oma pere ainus laps ja terve elu suurest perest puudust tundnud. Mehel oli neid põhjusi vähemalt kümme tükki, miks peaks olema viis enam-vähem ühevanust last. Lisaks kõigele siis ka see põhjus, et talle on viis last kõrgemalt ette määratud, justkui mingi missioon vms.

Edasi läks asi aina hullemaks. Kui enne oli mees väga peresõbralik, siis kuna meil olid erimeelsused, hakkas ta aina rohkem kodust eemal olema ja kaasas mind aina vähem enda ja laste tegemistesse. Ja kui  üks mees käib liiga tihti linna peale hulkumas, siis hakkavad ka asjad juhtuma, sest selgub, et hulle naisi, kes on suvalise mehega nõus seksima ja isegi lapsi tegema, on siin piisavalt palju. Nii juhtuski, et ühel päeval tuli mees koju ja ütles, et ta saab isaks. Ja mitte mingisugust süümepiina või kahetsust ta ei tundnud. Rääkis õhinal, kuidas see kõik  juhtus ja veenis mind, et asi ei ole teises naises, vaid lapsesaamises. Kodust ära kolida ei olnud tal plaanis. Ta tundis küll end pisut süüdi, et ta mind pettis, aga tema meelest, kuna see laps sai viljastatud juba esimesest vahekorrast, siis see on justkui ilmselge tõendus, et see laps oli ette määratud ja kuna mina polnud nõus, siis pidi see mingil muul viisil sündima. Mees oli nagu hullunud ja rääkis, et jumal aitab tal käia õiget teed ka siis, kui mina selle vastu olen. Nüüd siis ongi nii, et minu mees saab neljandat korda isaks ja nagu ta ise ütleb, siis ta ei kavatse sellega piirduda ning soovib ka viiendat last, sest isegi mingi mustlasnaine on talle ennustanud, et ta saab viis last. Täitsa hull lugu, kuidas normaalsest mehest saab mingi hull, kes hakkab kinni ühest mustlasnaise ennustusest ja muudkui tegutseb edasi. Nagu keegi oleks pannud talle kinnisidee pähe. 

Kõige hullem on see, et mismoodi siis mees nüüd kahe pere vahel elama hakkab? Ma küll ei soovi, et ta meid maha jätaks, sest isana on ta väga hea isa, teeb lastega sporti ja sõidutab neid igale poole. Aga kas ma suudan talle seda kõrvalehüpet andestada, eks seda näitab aeg. Ja endiselt ei ole ma valmis talle "jumala poolt ette määratud" viiendat last muretsema, nii et tõenäoliselt on mul mingi aja pärast taas beebiuudiseid kuulda.

 

Buduaarile Hellalt

 

 

PS! Kui sul on rääkida oma huvitav või õpetlik lugu, siis saada see [email protected]. Iga avaldatud loo eest honorar.