I love you forever and ever

Elukirjanike veebilehel Blablabla kirjutab kasutaja pisikeketu ühest väga armsast inimesest ja temaga seotud mälestustest. "Mälestused on kuldsed minu jaoks. Eriti kallite inimestega seoses," ütleb ta.

Ma mäletan, kuidas ma alati väiksena teil käisin. Peaaegu iga päev jooksin ma mööda treppe üles kolmandale korrusele ja hüppasin, et helistada uksekella. Korter number 117. Mul läks päris mitu aastat, kuni ma ulatusin ilusti seda nuppu vajutama.

Ma mäletan, et ma alati sain kõndimise ja võtme keeramise kiiruse järgi aru, kes ukse peale tuli. Alati. Enamus ajast olid see Sina - Sa lihtsalt olid kiirem. Sa tervitasid mind alati suure naeratusega suul ja mina kilkasin alati rõõmust. Kui isegi Sina ei tulnud ukse peale, jooksin ma alati Sinu tuppa ja istusin Su voodi peale ja tervitasin Sind.

Ma mäletan, kuidas Sa alati käisid vaatamas, kuidas meil söögitegemine edeneb ja alati kiitsid, kuigi vahest polnud see toit hea. Sa olid õnnelik mu köögileiutiste üle. Alati. Isegi siis, kui ma mõne klaasi või tähtsa kruusi ära lõhkusin, ei teinud Sa teist nägu.

Ma mäletan, kuidas me istusime kolmekesi suures toas, telekas mängis vaikselt, aga meie tegime mõistatusi. Me võisime tunde üksteisele erinevaid mõistatusi ette lugeda ja neid samamoodi arvata. Vahest mõtlesime isegi uued välja. Veel mängisime me vanaaegset Bingot. Sellel olid puidust vaadikujulised nupud ning numbrid olid luitunud paberil. Me mängisime seda mitmeid-mitmeid kordi.

Sa õpetasid mulle malet ja kabet ning lasid mul isegi vahest sohki teha, et ma kurb poleks kaotuse üle.

Ma mäletan, kuidas mina laua peal laulsin igasuguseid lastelaule ja Sina laulsid alati kaasa. Sul olid sõnad peas. Alati. Vahest õppisime koos mõne uue laulugi selgeks ja me naersime alati.

Me tegime igakord tagatoas kehalise kasvatuse tundi. Sul oli raamat erinevate harjutustega nagu kehalise õpetajal tookord kord ja kohus oli. Sul oli üks hõbedane stopper, millega me vahest aega võtsime. Sa õpetasid mulle kukerpalle, tiritammesid ja spagaate.

Vahest me mängisime, et oleme nõiakoopas. Ma tegin erinevaid kaunistusi ja me panime koos palju küünlaid põlema, et ikka õudsem oleks.

Ma mäletan, et Sa olid igal mu esinemisel ja kontserdil kohal. Sa kinkisid igaks tähtpäevaks mulle raamatu ja seal oli alati kirjas pühendus. Iga kord sain ma kaardi, kus Sa olid juba pisut väriseva käega õnnitluse kirjutanud. Alati, kui pidin teie juurest ära minema, patsutasid Sa mu selga ja ütlesid, et ole tubli, sõbrake.

Ja ma olin, tõesti olin.

Ma tulin alati pärast viimast koolipäeva Teile ja Sa uurisid kaua mu tunnistust ja olid iga kord õnnelik mu hinnete üle. Tubliduse eest kinkisite Te mulle kommikarbi.

Mida suuremaks ma sain, seda vähem oli mul aega Teid külastada, aga ma üritasin, tõesti üritasin. Suviti oli mul rohkem aega ja siis me võtsime koos rõdul päikest ja lugesime.

Sa olid nii elurõõmus, nii elav, nii armas oma halli peaga. Vahest läks Sul mu nimi meelest ja siis Sa kutsusid mind sõbrakeseks, aga sellest polnud midagi. Kõik oli nii hästi.

Ja just siis, kui ma polnud paar nädalat Teil käinud, kooli tõttu, tuli see uudis. Ma olin täiesti tumm, sõnatu, emotsioonitu. Ma ei osanud midagi teha, see oli nii ebareaalne. Ma lootsin ja mõtlesin igapäev Sulle ja sellele, et Sinuga kõik korda saaks. Ma teadsin südames, et Sa paraned. Sa oled ju tugev, siiani oled. Kuid kartus oli siiski ju sees. Ma hoidsin seda hõbedast stopperit iga päev enda käes ja mõtlesin sellele, mis oli, ja lootsin, tõesti südamest lootsin, et kõik saab endiseks.

Lõpuks pääsesid Sa tagasi koju... Enam ei julgenud ma nii julgelt uksekella tinistada ja uksest sisse tormata. Ma teadsin, et pean olema vaikne ja ettevaatlik. Ma tahan Sind näha ja Sinuga olla, aga ma kardan. Kardan, sest ma tean, et enam ei tule neid kehalise tunde, laulmisi, nõiakoopaid, lugemisi, mõistatamisi, jalutuskäike... Ma kardan igapäev Sinu pärast. Meie pärast.
Sa oled igavesti, igavesti parim vanaisa mulle, kes olla saab!

pisikeketu