JANELI NIRGI emmede tõehetkes: "Lapsed vajavad elus toime tulemiseks piire ja reegleid!"
Foto: Aili Alber

Beebi- ja pereblogijana tuntust kogunud Lipsuke ehk Janeli Nirgi on tubli ema oma kolmele lapsele: kahele tütrele ja ühele pojale. Janeli räägib emmede tõehetkes, et lapsed on õpetanud talle planeerimisvõimet, kannatlikkust ja piirideta armastust. Lisaks tunnistab naine, et on pärast laste sündi tundnud, et enesele pole enam üldse aega. 

1. Kas oled kunagi tundnud, et oled emana läbi kukkunud?

Ei/Jah. Tuleb endale aru anda, et päevad ei ole vennad. Ma teen oma parima, kõik ei lähe alati plaanipäraselt ja ma ei ole ideaalne. Aga see ei tähenda muidugi, et ma ei tunneks end vahel saamatu või abituna. Näiteks kohe meenub vahejuhtum: kell oli juba nii kaugel, et lapsed oleks pidanud hakkama vooditesse minema, aga mina üritasin alles süüa teha ja samal ajal ka väheke koristada, et me üldse mahuks laua taha õhtust sööma. Kõik kolm last olid üleväsinud, st kohutavas tujus. Kaks vanemat isendit kaklesid jälle (minu jaoks) mingi täiesti mõttetu asja pärast, beebi roomas mul nuttes sabas, soovides süllevõtmist. Korjasin beebi omale sülle, üritasin samaaegselt lahutada ja lepitada kahte vanemat last ning vältida söögi põhja kõrbemist. Lõppkokkuvõtteks oli ikkagi see, et pann põles, suitsuandur undas, köök oli suitsust sinine ja lapsed nutsid üksteise võidu, sest kõigil kolmel oli mind KOHE vaja. Mõtlesin vaid, et "Oh issand, mis järgmiseks? Kas saab veel hullemaks minna?" Mitte iial ei tasu seda küsida, sest vastus on JAH. Keset laste hüsteeriahoogu sain kõne, et üks mu koertest on aiast põgenenud ning ajab tee peal autosid taga... Sel hetkel mõtlesin küll, et "issand, ma ei suuda enam! Miks ma küll arvasin, et ma kolme jutti saadud väikelapse ja miljoni muu kohustusega hakkama saan?’" Aga näed, saan!

2. Kas lapsed on sulle avalikus kohas piinlikkust valmistanud?

Jah. Jalutasin ükskord vankriga tänaval, kui järsku lasi beebi kuuldavale nii valju puuksu, et isegi minul oli raske uskuda, et see tuli kellegi nii väikse seest. Kõik sel hetkel mööduvad inimesed jäid mind väga kahtlustavalt vaatama...

3. Kas sinu lapsed on sulle midagi õpetanud?

Jah. Kannatlikust, planeerimisvõimet ja piirideta armastust. Ma ei oleks enne nende sündi iial osanud arvata, et olen üldse võimeline kedagi nii palju armastama.

4. Kas oled pidanud laste pärast millestki loobuma?

Ei. Kui ma midagi väga tahan, leian ma viisi, et see realiseerida.

5. Kas sa lubad oma lastel päevas mitu tundi nutiseadmes ja teleri ees olla?

Ei, aga ekraanid ei ole neile siiski ka täiesti keelatud. Telefone neil näppude vahel veel loomulikult ei ole, aga multikaid vaatavad nad küll.

6. Kas tunned vahel puudust sellest elust, mis sul enne laste saamist oli?

Ei. Ma olin väga noor, kui otsustasime esimese lapse saada, seega ei olnudki mul mingit "elu" enne neid. Aga vahel ikka mõtlen, kui lihtne oli majast välja saada ajal, mil pidin vaid iseendale mõtlema. Nüüd pean pakkima vahetusriided, mähkmed, lapid, snäkid, joogid, mänguasjad jms. Riidesse saama nii iseend, kui ka kolm väikest inimest, kes mõnikord pole just eriti koostööaltid. Kolme jonnaka lapse turvatoolidesse aheldamise kirjutan ma ka südamerahuga päevase trenninormi alla.

7. Kas oled kunagi oma lapsele nutiseadme andnud, sest ei viitsi temaga tegeleda?

Ei. Multikaid olen küll lasknud vaadata, kui tahan lihtsalt 15 minutit endale hinge tõmbamiseks aega võtta või teises toas rahulikult beebit toita, ilma et keegi mul konkreetselt seljas hüppaks, sest noh – vali oma lahingud.

8. Kas oled tundnud, et pärast laste sündi pole sul enam üldse oma aega?

Jah. Aga ega keegi seda aega sinu eest sulle tekitama ka ei hakka. Ise pead initsiatiivi üles näitama ja selle aja endale napsama, kui vähegi võimalus tekib. Sellepärast ma vist olengi vahel öösel kell kaks internetis ja vaatan mingit suvalist sodi, selle asemel, et esimesel võimalusel magama minna. Oma aeg versus uni. Hommikul muidugi mõtlen, et see oli vale otsus.

9. Kas oled kunagi lapsi ettekäändena kasutanud, et mingist tüütust kohustusest vabaneda?

Ei. Samas, iseendale olen neid küll mõne tegemata asja pärast ettekäändeks toonud. "Hei, sul on kolm alla neljaastast – rahu, see tolmurull seal kapi all ei kao (kahjuks) kuhugi!"

10. Kas pooldad vabakasvatust ja lased oma lastel kõike teha, mis neil pähe tuleb?

Ei. Vabakasvatus ei võrdu minu jaoks "teevad kõike mis pähe tuleb," aga sellegipoolest, ei. Lapsed vajavad piire ja reegleid, et õppida elus toime tulema. Alati ei saa seda, mida tahad ja mõnikord tuleb lihtsalt teha asju, mida sa kohe üldse teha ei tahaks. See on elu.