Reklaam sulgub sekundi pärast

JÕHKER EESTI LAPSEHOIDJA varastas pererahva peaaegu paljaks

"Otsisime pikalt lapsehoidjat oma tänaseks aastasele põnnile. Lõpuks õnnestuski see tänu Facebookile. Inimene, kelle valisime, jättis väga hea mulje, oli pisut üle 30 aasta vana ning kasvatas üksikemana koolilast. Ta leidis lapsega kohe klapi ja olime õnnelikud, et leidsime lõpuks selle õige inimese," kirjutab anonüümsust palunud Tallinna ema Buduaarile.

Kui Kati (nimi muudetud) meile esimest korda külla tuli, leidis laps temaga kohe hea klapi. Rääkisime ka oma soovidest ja ootustest ning kõik sobis vastastikku, niisiis alustasimegi koostööd. Kati hoidis meie 11-kuust poega kolm päeva nädalas. Alguses saime väga hästi läbi, võiks isegi öelda, et liiga hästi, sest Kati rääkis mulle palju isiklikke jutte endast ja oma sõbrannadest. Väga meeldis ka see, et koju tulles oli kodu alati korras. Lapsehoidmise osas ei ole ühtegi etteheidet talle, küll aga hakkas juhtuma nii mõndagi imelikku meie kodus.

Ühel õhtul hakkasime mehega välja minema oma pulma-aastapäeva tähistama ja selgus, et mu uued paar päeva tagasi ostetud kingad on kapist kadunud. Kingakarp oli alles, aga see oli tühi. Olukord tundus nii absurdne, et hakkasin kahtlustama, et äkki unustasin kingad poodi. Tegin isegi kõne poodi. Siis läks aega veel edasi umbes kaks nädalat, kui avastasin, et fotoaparaat on kapist kadunud. Vaikselt hakkas tekkima kahtlus, et äkki lapsehoidja on sellega seotud, sest mitte kunagi varem ei olnud meil midagi kadunud. Hakkasin veel erinevaid asju sel korral juba teadlikult otsima ja leidsin kokku viis hinnalist asja, mis olid kodust viimase kahe kuu jooksul kaduma läinud - kingad, karusnahkne vest, fotoaparaat, üks kinnine parfüüm ja mehe mansetinööbid. Olime päris kindlad, et just tema tassib meie kodust asju välja ja varastab meid paljaks. Arutasime mehega, et mida teha ja kuidas lapsehoidja vahele võtta. Pole ju mõtet pöörduda politseisse, kui ühtegi tõendit selle kohta pole, et see inimene on need asjad ära võtnud. Seadsime talle lõksu, millesse ta ilusti sisse astus. Nimelt jättis mu mees oma rahakoti koju riiuli peale, kus sees olnud raha oli sendi pealt üle loetud. Rahakotis oli üle 300 euro, millest õhtuks oli seal alles alla 200 euro. Selles mõttes ikkagi südametunnistusega lapsehoidja, et ei julgenud päris kogu raha ära võtta või üldse kogu rahakotiga jalga lasta. Nüüd olid meil tõendid käes ja mees rääkis temaga tõsiselt. Vabandusi tuli nagu varrukast, et tal ema haige ja eksmees tekitanud mingid võlad ja üldse, et me maksame liiga vähe. Kati ütles, et pole kunagi varem varastanud, aga mulle jäi siiski teine mulje, sest ta teadis väga hästi igasuguseid isiku andmekaitseseadusi ja muid seadusi, mis reguleerivad petiste avalikustamist. Alguses oli ta pigem ülbe ja õigustas ennast, aga ühel hetkel olid silmad vett täis ja palus vabandust ja vandus, et kunagi enam nii ei tee. Me ütlesime, et mõtleme veel, kas teeme politseisse avalduse, aga las toob kõigepealt asjad tagasi. Võimalik, et asju läks meil veel kaduma ja avastame seda kunagi hiljem, kuid ta ise ütles, et midagi muud ta ei võtnud.

Tegime temaga kokkuleppe, et kui ta kõik asjad kas tagasi toob või kinni maksab, siis me tema vastu politseisse ei lähe ja avalikult ka ei räägi sellest. Võtsin tema ID-kaardi panti ja järgmisel päeval saime tagasi oma raha ja kõik muud asjad peale fotoaparaadi. Selle osas leppisime kokku maksegraafiku, millest ta on ilusti kinni pidanud. 

Mõtlesin pikalt, kas tahan seda lugu kuskil Facebooki seinale kirjutada ja otsustasin, et ei tee seda. Ei tee seetõttu, et tahaksin anda inimesele uue võimaluse elus ja teiseks seetõttu, et tavaliselt on sellistel inimestel 100 õigustust enda kaitseks ning võibolla ka soov kätte maksta. Lõpuks teeb hoopis tema avalduse kohtusse ja nõuab kahjutasu, sest oled tema mainet rikkunud. Samas oli mul väga suur soov seda kas või anonüümselt jagada, et inimesed ei usaldaks kergekäeliselt kõiki sooja silmavaatega toredaid inimesi oma lapsi hoidma koju või kodu koristama. Eriti, kui kodus on väike laps, kes ei oska rääkida ja ei saa asjadest aru. Oma hinnalised asjad tuleb ära panna, kui võõrad inimesed omapead majas on. Olen rääkinud meie kogemusest mitme teise emaga ja tegelikult on igal teisel rääkida mingi halb kogemus lapsehoidjaga.

Kokkuvõttes oli see päris hirmutav kogemus. Mul on siiani raske uskuda, et meil elavad sellised inimesed. Kuigi asjad saime tagasi, siis pidime välja vahetama kõik ukselukud, sest usaldasime selle naise kätte ka oma koduvõtmed, et ta saaks päeval lapsega jalutamas käia. Tulin nüüd töölt ära ja kuni laps läheb lasteaeda, plaanin olla temaga ise kodus. Rahaliselt on see raske, aga pole enam mingit isu kedagi oma koju jätta ega ka oma last kellegi võõra hoole alla anda. 

Buduaari kirjakast