Reklaam sulgub sekundi pärast

KAALULANGETAJA PAULA: kas juba loobumine?

Ausalt. Esimene trenn oli tappev. Pärast esimest kükkide seeriat olin nõus alla andma. 

Mis mõjuks kaalulangetusele paremini kui tuhandete naiste hindav pilk? Nii otsustas Paula, et viib enda programmi läbi buduaarikate silme ees, pidades kaalublogi buduaar.ee lehel, kuni eesmärk täidetud.

Loe, mis tunded on Paulal peale esimest nädalat.

Ausalt. Esimene trenn oli tappev. Pärast esimest kükkide seeriat olin nõus alla andma. Jõudsin mõttes end kiruda ja erinevatesse pimedatesse kohtadesse saata ja mõtlesin, et miks ei võiks ma rõõmsalt edasi paks olla. Mis selles siis nii halba on, et mul siin ja seal natuke rohkem "polstrit" on? Olen ju ikkagi juba kaks last sünnitanud ja pea 40 aastat vana. Mis asja on mul vaja ajada seda saledat keha taga, ma pole ju enam 18. Minust poole nooremad ja veel sünnitamata noored naised näevad tihti samasugused või hullemadki välja. Miks, miks, miks? Ja veel nii avalikult, mis mul ometi arus oli? Ja nii edasi, iga kord, kui oli seeriatevaheline paus, need mõtted ja küsimused muudkui aga keerlesid mu peas. Tohutu võitlus iseendaga. 

Aga ei, ma tegin oma kükke ikka täie hooga edasi. Higi voolas ojadena, pulss oli üleval ja süda kippus rinnust välja. Tegin läbi kõik lihasgrupid, mis kavas ette nähtud on, kuid tunnistan, et kõiki harjutusi ma nii palju kordusi küll teha ei jõudnud, kui plaan ette nägi. Lihtsalt jaks sai otsa. Ja plaanitud ajakavasse ma esimesel korral ka kahjuks ei mahtunud. Hingetõmbepausid ja iseenda kirumine võtsid oma osa. Loomulikult olin ma pärast trenni maru uhke enda üle, aga seda rõõmu ei jagunud kauaks. Järgmistel päevadel olid mu reie-, tuhara- ja kõhulihased nii kanged ja valusad, et kogu mu keha tõrkus mõistusega koostööd tegemast. Treppidest käimine oli lausa piin. Üles veel sai, aga alla – no f…..g way. Vabandust! Ma olin nagu robot – kõigepealt ei saa istuma, siis saad end istuma, aga siis ei saa end püsti. Nii kuradima valus on. Nuta või naera. Kurat, naerda ka ei saa, sest kõhulihased ei lase, valus on ju.

See-eest said mu kolleegid naerda, kui ma nagu puunukk mööda kontorit ringi komberdasin. Vaatame, kes järgmise aasta juunis naerab!?! Teisel päeval tundsin, et pean tegema midagi peale, aga ma polnud valmis seda kava sel hetkel uuesti läbi tegema. Päris tõsiselt, 120 kükki oleks ulme olnud, isegi 10 kükki poleks kõne alla tulnud. Seega vedasin läbi valu riided selga ja tossud jalga ning ajasin end uksest välja tempokõndi tegema. Esimene kilomeeter oleks jalgade asemel nagu palgid olnud ja nii ma neid järele vedasin. Kõrvaltvaatajatele võis see päris naljakas olla, aga mul oli ükskõik. Vedasin end kodu lähedale parki ja panin klapid pähe, motivatsioonimuusikaks osutus seekord "Arctic Monkeys" ja tõsine eneseületamine võis alata. Terviserada on koos tõusude ja mõõnadega, hea ja tõhus. Sai lihase ruttu soojaks, vereringe korralikult käima ja mingi hetk polnudki see enam nii piinav ettevõtmine kui alguses tundus. Seekord mahtusin isegi aega, 45 minutiga läbisin higistamapanevas tempos 5 km. Kodus venitasin end nii palju, kui lihased lubasid ja õhtul läksin magama lootuses paremale homsele. Õnneks läkski edasi juba paremini ja valutumalt. Treeningkava ei jõudnud ma esimesel nädalal kordagi otsast lõpuni täielikult teha. Tegin ära küll kõik lihasgrupid, mis ette olid antud ja ka seeriate arvust pidasin kinni, kuid kordusi ühes seerias ma nii palju teha ei jaksanud, kui kava ette nägi. No mis teha. Parem pool muna kui tühi koor.

Kui jutt juba toidule läks, siis vot toitumiskavast olen ma kinni pidanud 100% ja muna olen ma söönud korralikes kogustes. Ja teate mis, kava järgi toitumine pole üldse raske. Vastupidi, väga lihtne on. Ja väga hea on olla. Näljatunnet ei tundnud ma selle nädala jooksul kordagi. Samuti pole mul olnud kiusatust süüa midagi magusat või snäkkida midagi, mida pole menüüs ette nähtud. Ei mingeid eriskummalisi isusid ega ahvatlusi, uskumatu. Lahja ja maitsetu kohupiima söömine oli ainus mage elamus, aga lisasin mõned mustikad ja läks seegi alla. Olin valmis, et see võitlus saab märksa keerulisem olema kui trennitegemine. Just oma harjumuste tõttu. Mulle meeldib süüa ja teinekord isegi palju ja loomulikult valesid asju, sest need maitsevad kõige paremini. Muutust oli vaja. Õnneks aga on väärt nõuga mind aidanud Marek Kalmus, kes on olnud kogu aeg käepärast. Kui midagi olen temalt toitumise kohta küsinud, siis saan temalt vastuse päris ruttu ja väga konkreetselt ning arusaadavalt.

Nüüd siis tulemusest. Esimese kahe päevaga kadus tervelt 700 g, olin täielikus eufoorias. Äärepealt oleksin lapsel lasknud omale diplomi joonistada. Ja siis sain kui lahtise käega vastu vahtimist. Pärast esimest trenni olin algkaalust tervelt 300 g raskem. See tegi kokku terve kilo kõikumist. Jah, ma teadsin seda, et see juhtub, aga masendav oli see ikkagi. Ma isegi mõtlesin, et loobun trennist ja muudan ainult oma toitumist, sest milline kaalulangetaja tahab näha seda, et numbrid kaalul langemise asemel tõusevad? Aga ei, ma jätkasin jonnakalt treenimist, nii palju, kui läbi valu võimalik oli, ja sõin täpselt neid asju nendes kogustes, mis lubatud. Ja lõpuks – mida vähem valutasid mu lihased, seda ilusamaks muutusid numbrid, esimese nädalaga -700 g. Kui normaalseks kaalulanguseks nädalas peetakse 500 g kuni 1 kg, siis ma sain täitsa keskmise tulemuse. Kas see motiveerib edasi pingutama? Absoluutselt JAH.

Uued pildid teen iga kord, kui olen -3 kg kaalust kaotanud. 

Hoia mu teekonnal silma peal, löö ise ka selg sirgu ja vea trennipüksid jalga ning ära ära kao. Jälgi mind ka prettypaula.com