"KAHETSEN ELU LÕPUNI, et oma naise ja lapsed armukese pärast hülgasin"
pilt: Shutterstock

"Ma olin oma abikaasaga koos 15 aastat. Siis jätsin ma taha maha  kaks kuud enne meie kümnendat pulma-aastapäeva. Meil on kaks last, kes nüüdseks on juba teismelised, kuid minu lahkumise momendil olid nad seitsme ja üheksa-aastased.

Ma reisisin töö tõttu üsnagi palju, viibisin erinevates hotellides vähemalt kolmel ööl nädalas. Nii kohtusin ma Evega. Me õppisime teineteist ajapikku tundma, meist said Facebookis sõbrad. Hakkasime teineteisele kirjutama ja sõnumeid saatma. Ta oli tol ajal samuti abielus nagu minagi. 

Meil oli nii palju ühist ja peagi me armusime. Ma tundsin, et tema on tõesti see üks ja ainus.

See kõik toimus ajal, mil minu abielu oli väga mustas kohas. Ma ei olnud õnnelik, ma ei oodanud õhtul kojuminekut. Minu abikaasa oli kaalus juurde võtnud, me rääkisime haruharva ja ta tundus alati nii õnnetu ja masendunud olevat.

Ma ei saanud toona aru, et mina olin see põhjus, miks minu abikaasa nii õnnetu oli. Ma ei pööranud talle üldse tähelepanu. Ma võtsin teda iseenesestmõistetavalt. Ma mõtlesin vaid sellele, et minu elus võiks olla rohkem põnevust, ma otsisin romantikat ja väljapääsu oma rutiinsest suhtest.

Ma arvasin, et minu abikaasa ei armasta mind. Ma veensin ennast uskuma, et ta ei hoolinud minust ning et ma olin tema jaoks pelgalt rahakott.

Minu abikaasa veetis kogu oma aja meie pere eest hoolitsedes. Tema tegi süüa, koristas, pesi pesu, aitas lapsi kodutöödega, viis neid trenni, tõi neid koju. 

Iga kord, kui ta minuga rääkis, tundsin ma, et ta ainult vingub ja viriseb, ja tegelikult ma üldse ei süüvinudki sellesse, mida ta mulle öelda tahtis. Tegelikult ta anus minu tähelepanu. Ta tahtis, et me kahekesi midagi teeksime, kohtingule läheksime. Ta tahtis kõiki neid asju, mida ma tema selja taga Evega tegin.

Me tülitsesime pidevalt, kuid me ei kuulanud teineteist. Vähemalt mina ei kuulanud teda. Ja see ongi see üks asi, mida ma oleksin pidanud tegema – oma naist kuulama.

Ma jätsin oma abikaasa ja lapsed maha ja kolisin Evega teise linna elama. Nägin oma lapsi igal teisel nädalavahetusel, mu eksnaine sai laste hooldusõiguse endale. 

Elu tundus magus. 

Minul ja Evel oli imeline sekselu. Meil oli eriline side. Mu lastele ta meeldis samuti.

Aga minu eksabikaasa ei tahtnud Evest midagi kuulda. 

Olime Evega koos umbes kuus või seitse aastat, aga me ei abiellunud kunagi. Siis meie suhe kustus. Ma sain alles siis aru, et tegelikult igatsen ma oma eksnaist ja seda elu, mis mul oli enne Evega kohtumist.

Ma sain aru, et kui ma oleksin oma eksabikaasat kohelnud nii nagu ma kohtlesin Evet,  oleks ta õnnelik ja rahul olnud. Ta poleks minuga vingunud. Ma ei pingutanud oma eksabikaasa nimel, ma lihtsalt otsisin vaheldust ja tahtsin põnevat elu.

Minu eksabikaasa oli vallaline kaheksa aastat. Tal oli paar silmarõõmu, aga ei midagi tõsist. Ma arvasin, et ta on vallaline, sest mitte keegi ei taha teda ja see mõjus mulle kinnitusena, et mul oli õigus ta maha jätta. Mitte keegi ei taha teda. Aga ma eksisin.

Minu eksabikaasa oli kõik need aastad üksi, sest ta keskendus meie laste kasvatamisele. 

Ja siis kohtus ta Graigiga. Nad armusid ja Facebooki lehele hakkasid ilmuma fotod. Nad kolisid kokku. Ma olin kurb ja vihane. Ma arvasin, et mind ei huvita, kellega ja mida minu eksabikaasa koos on, aga ma arvasin valesti.

Graig tegi minu eksabikaasale abieluettepaneku ja nad abiellusid. Minu tütar oli pulmas pruutneitsi.

Minu eksabikaasa lausa säras õnnest. Mina olin õnnetu. See oleks pidanud olema mina Graigi asemel.

Täna olen ma üksi. Vahel kohtun oma lastega, kes on nüüd teismelised. 

Ära ole nagu mina. Ära jäta oma naist, sest sa otsid midagi põnevamat. Näe oma suhte nimel vaeva."