Karm tõde lastest, rahast ja päevahoidudest

Mõtlesin, et kirjutan pisikese loo ühest suurest tähelepanekust. Olles ise nelja lapse ema ning ühe Harjumaal tegutseva lastepäevahoiu omanik, on mind kummitanud üks mure. Loomulikult ei ole see otseselt minu mure, sest minu lapsed on saanud just seda, mida olen neile soovinud. Õnneks on minu elu läinud just nii, et olen oma vanemad lapsed saanud panna kolmeaastaselt lasteaeda ning pisemad saavad nautida päevahoiu rõõme.

Lastehoiu avamisest saadik olen ma kuulnud palju nurinat, mis on suunatud meie tegevuse pihta. Meelepaha ei tekita mitte teenuse kvaliteet, vaid selle hind. See valmistab paljudele tuska. Saan sellest suurepäraselt aru ega heida kellelegi seda ette, sest sotsiaallasteaed nõuab lapsevanemalt umbes 64 eurot kuus, kuid täiskohaga lastepäevahoid maksab mõnes kohas lausa 447 eurot. Sellest rahast võib maha arvestada kohalike omavalitsuste "päevahoiutoetuse", mis on igal pool erinev, kuid alla 120 euro pole see minu teada kusagil (vabandan väga, kui minu informeeritus osutub puudulikuks). Minu juhitud lastepäevahoid on küll tunduvalt odavam ja laps ei pea käima päevahoius täiskohaga ning soovitud päevade arvu saab kindlaks määrata lepingus. Lastepäevahoiuga ei rikastu keegi. Me tõesti armastame teie lapsi ja soovime neile pakkuda rahulikku ja turvalist keskkonda. Kahjuks satume tihti pealiskaudse kriitika ohvriks.

Kuidas lastepäevahoid end majandab?
Olen palju puutunud kokku eelarvamustega seoses lastepäevahoidude omanikega. Arvatakse, et oleme kõik rikkad - sõidame Lexustega ja elame suurtes teenijannadega lossides. Seda seepärast, et lastepäevahoiutasud on suured. Tõde on selline, et lastehoiuga rikkaks ei saa - me ei sõida Lexustega ega ela üldiselt oma majades. Pisike päevahoid on peaaegu et heategevuslik organisatsioon, mis ei pruugi kasumit tuua isegi siis, kui kõik kohad on täidetud. Tundub uskumatu? Hea küll, räägime siis natuke sellest müsteeriumist - kuhu kaovad need meeletud summad, mida päevahoiud iga kuu kasseerivad? Iga lapse kohatasust läheb riigikassasse käibemaks - 20% summast. See tähendab, et kahe lapse kohatasud katavad rendi ja kommunaalid (mis talvekuudel on meeletult suured, uskuge mind!). Otse loomulikult on vaja kvalifitseeritud personali, et lapsed saaksid hästi hoitud ja neile lähenetaks personaalselt. Ühe õpetaja palga katavad kahe lapse kohatasud, sest ka siit tahab riik saada suurt summat tööjõumaksude näol. Kasvatajaid on päevahoius 3-4, sest seadus näeb ette, et 2,5 alla kolme aastase lapse peale peab olema üks õpetaja. Samuti on vaja lastele iga nädal uusi õppematerjale, sest nende pisikesed käed ja õpihimulne vaim saaksid areneda. Nüüd tuleb teha väike kalkulatsioon ja ongi näha, et päevahoiud on loodud selleks, et pakkuda lastele parimat hoolt ja tähelepanu, mitte rikastumiseks.

Mida teha väikese lapsega?
Ma ei tea, mida mõtlesid riigipead, kui lõpetasid vanemahüvitise maksmise lapse 1,5 aastaseks saamisel, kuid sõimerühma saab panna lapse alates kaheaastaseks saamisel. Mida peaksid emad või isad tegema selle poole aastaga, mis sinna vahele jääb? Kuhu panna see pisike rõõmutera, kui pere sissetulek ei võimalda elada pool aastat ühe vanema palgal? Ma tean, et enamus vanemaist, kes oma lapsed meile toovad, on just selle raske mure ees. Selle sama probleemi ees otsustasin ma ka luua lastepäevahoiu, et aidata vanemaid ning pakkuda lapsele turvalist, rahulikku ning rõõmsat keskkonda. Ja loomulikult mõtlesin ka sellele, et mu enda väikesed pojad oleksid hästi hoitud. Ma ise ei kavatse panna oma lapsi enne 3-4aastaseks saamist suurde lasteaeda. Selle sammu peaks määrama nende endi vaimne areng, valmisolek tohutuks suhtluseks, mis kestab 8 tundi päevas, ja ka nende immuunsussüsteem. See on pisikese inimese jaoks ikka väga, väga suur katsumus, sest ta viiakse juba enne emme-issi tööpäeva algust ise "tööle" - kohta, kus käib pidev võimuvõitlus, meeletu melu, samas ka sõjaväeline kord, mis tähendab, et kõik käib kellaajaliselt (söömine, mängimine, magamine, aeg õues jne). Suurtes lasteaedades liigub ka lugematul hulgal nakkushaigusi, mis pisikeses kümnelapselises päevahoius peaaegu polegi probleemiks.

Suhtumine lastepäevahoidu mujal
Olen palju suhelnud emadega välismaal ning tänu nende suhtumisele päevahoidudesse, sellesse rahasse, mis lapse hoidmisesse investeeritakse ning üleüldisesse suhtumisse lapse arendamisse, olen hakanud ka anlüüsima meid, eestlasi. Olen suhelnud umbes kümne välismaal elava tuttava emaga. Nende lapsed käivad päevahoidudes ning seal on enesestmõistetav, et selline teenus ei ole just väga odav. Ometi ütlevad nad kõik, et pigem panevad nad lapse turvalisse, võimalikult rahulikku keskkonda, kui soetavad endale näiteks kalli liisinguga auto. Või mõtlevad nad alles siis, kui laps on juba piisavalt suur, et ei vaja päevast hoidmist, suurema elamise peale, sest konkreetsel ajahetkel on kõige olulisem lapse heaolu. Meil on aga vastupidi. Emad tõstavad kära, sest sotsiaallasteaedade hinnad tõusevad mingi naeruväärse summa võrra, mõistmata, et see ju on nende endi lapse heaolu nimel. Mõistan, et meie riigis kannatavad paljud puudust ja raha pole kellelgi ülearu, kuid sageli on kõige suuremad kurtjad need, kel sageli rahamuresid pole.

Lastepäevahoiu vajalikkus
Lastepäevahoius on palju pooleteise aasta vanuseid lapsi, kes on põhimõtteliselt veel titad. Nad ei söö veel ilusti ise, ei käi potil, vaid kannavad mähkmeid, nad ei oska veel suhelda ega ka mängida. Nad arenevad kiiresti, kuid ometi peaks nii väike inimene olema veel omas kodus oma emme juures, mitte päevad läbi võõraste inimestega. Päevahoid on talle kodu eest. Ta tuuakse sinna peale ärkamist. Seal ta sööb, areneb, naerab, nutab, õpib ja kulutab kogu oma energia. Õhtul läheb ta koju ja veedab oma perega imevähe aega. Nii käib selle väikese inimese elu viis päeva nädalas. Me räägime, et meil on tööl raske ning oleme närvilised, meie kolleegid on ebameeldivad ja tööd on liiga palju. Väikese lapse elu on samasugune, kuigi meie vanusevahe on tohutu. Kuidas siis saavad suhtuda emad kriitiliselt asutustesse, mis on loodud selleks, et pakkuda lapsele parimat, mis sellises raskes olukorras on üldse võimalik? Paljud vanemad sõidutavad lapsi päevahoidu hirmkallites autodes, töötavad headel töökohtadel ja reisivad palju, kuid samas nurisevad, et lastehoid on ikka kallis ja nemad paneks lapse esimesel võimalusel sotsiaallasteaeda. Seda on väga kurb kuulata.

Minu arust peaks muutuma suhe rahasse väga-väga palju, sest asjadel ei ole siin elus kaalu. Meie lapsed on meie elu mõte. Nemad on ainsad, millel on tegelikult väärtus ja meie kohus on pakkuda neile parimat!

Triin Mäe
Lastepäevahoiu omanik