Kas pisikeste kõrvalt on võimalik jaanipidu pidada?

{:248362 width=120 height=90 align=left}Peagi ongi käes jaanipäev. Jaanipäev on iidne suvepüha, eestlaste lemmikpidu, kus saab lõkke paistel tantsu lüüa ja sõpradega hommikuni mõnusalt aega veeta. Jaanilaupäeval on tavaks käia saunas, mängida seltskonnamänge, laulda ja õhtul süüdata jaanituli - seda teame kõik.

Kui sajandi eest oli jaanituli sagedasti paik, kuhu koguneti igas vanuses pereliikmetega ühiselt lõbutsema, siis tänapäeval kohtuvad rohkem ühevanused sõbrad. Ning siinkohal tekib väikeste lastega peredes palju küsimusi, millele tuleb lahendus leida. Kas minna peole lastega? Leida usaldusväärne inimene ja jätta lapsed tema hoolde? Olla perekesis oma elamises, kamina või tuleaseme juures?

Rahulikumate ja seltsivamate lastega pole mingi probleem rõõmsalt suurel külasimmanil jämmida, sest nagu nääridki on see laste jaoks öö, mil võib juba vanadest aegadest alates päikesetõusuni üleval olla. Kaasa käru (soe tekk, vihmakile ja sääsevõrk loomulikult ühes), mõnus istumisalus, kus last saab vajadusel sööta ja joota ning beebiga pidutsemine ühisel lõkkeplatsil pole mingi probleem, sest väikestel lastel on oskus ka väga suure lärmi keskel häirimatult magada. Nutma, jonnima või ulakusi tegema kippuvate laste puhul sellise variandi kasutamine muidugi on raskendatud, kuid siin on võimalus kombineerida - alguses käia suurel keskuse jaanitulel ja siis kodus edasi grillida, laps magama ja ise saab veel sõpradega õues istuda.

Hästi vahva on ka viimasel ajal levinud komme rentida peretuttavatega kahasse väike metsamaja ja seal koos jaanimõnusid nautida, eemal linnakärast ja igapäevarutiinist. Üks töökaaslane oma perega just niimoodi paar aastat tagasi tegigi ja kiitis väga. Nemad rentisid Riigimetsamajandi (http://www.rmk.ee/pages.php3/0103) majakese Lõuna-Eestis terveks nädalaks. Lähedal oli veekogu, terviserada ja kompleksis oli ka saun. Hind oli mõistlik, kuid arvestama peab pikkade broneerimisjärjekordade ja poodide kaugusega. Seega tuleb juba kuid varem planeerima hakata ning kogu vajaminev – toit, jook jms. kaasa võtta.

{:248367 width=120 height=90 align=right}Kui on plaan pidutseda kindla seltskonnaga, kus palju teisigi lapsi, on hea mõte palgata appi lapsehoidja, kes lastega mängib ja neil silma peal hoiab. Sel juhul saab rahulikult sõpradele keskenduda ega pea pidevalt pisemate kannul jooksma, samas on väiksemad lähedal ja ema süda rahulikum. Selline „peolapsehoiu“-teenus on täiesti olemas – Tallinnas võib selle kohta uurida näiteks „Ema ja Lapse Keskuse“ juurest (www.emalapsekeskus.ee), Viljandis pakub sellist teenust „Kukeräädsik“ lapsehoiuteenused (www.kukeraadsik.ee) ning usun, et ka teistes linnades on lapsehoiuteenuse pakkujaid, kes on enda jaoks sellise turunišši avastanud. Üks tore võimalus on ka tegeleda lastega kordamööda. Panna lausa kirja, et „16-17 hoian mina lapsi, 17-18 hoiab Malle jne.“, ning suhtuda sellesse, kui aega, millal saab väiksemate jõnglastega suguvõsast või sõpruskonnast taas lähemalt tuttavaks saada.

Paljudes beebidega peredes on tavaline, et naispool jääb pisematega koju - heal juhul lähissugulaste seltsi - ja mees läheb oma sõpradega lõbutsema. Selline asi võib mõnel naisõiguslasel muidugi harja punaseks ajada, kuid oma kogemuste põhjal võin öelda, et mõnda aega peale lapse sündi pole noorel emal absoluutselt mingit tahtmist ega energiatki, et trallida või sama palju suhelda, kui varem. Kui laps on kaugemal kui viis meetrit kauem kui viis minutit, teeb see olemise niivõrd rahutuks, et pidutsemisest ei tuleks niikuinii midagi välja. See on ajutine ja läheb päris kiiresti mööda. Mõni, kellel nii suurt tite läheduses hoidmise vajadust pole (või on sellest juba välja kasvanud) ja on hea vanaema/lapsehoidja käepärast, läheb kaasaga koos. Rinnatoidul oleva lapse puhul eeldab see muidugi rinnapiima väljalüpsmist ja rinnapumba peole kaasa võtmist ning regulaarset sidepidamist hoidjaga, et eriolukorra puhul koju tagasi startida.

Kui jaanipäev ei tähenda inimesele mitu päeva kestvat mõtlematut padujoomist, siis pole väikeste laste olemasolu takistuseks, vaid võimaluseks põigata tagasi laste muretusse maailma ning näha lõbutsemise vahepeal unustatud võimalusi.

Veronika Raudsepp Linnupuu
[email protected]