Katre beebiblogi: Annabeli sünd

Astusin 26.09 kell 9.50 Pelgulinna Sünnitusmaja vastuvõtu uksest sisse ja teatasin esimestele ettejuhtuvatele õdedele rõõmsalt, ent kõhklevalt: “Tere. Tahaks sünnitama tulla! Ma arvan.” Seejärel juhatati mind ämmaemanda kabinetti, kes siis hakkas küsima igasuguseid andmeid. Et no kuidas rasedus ikka möödunud on, kas on mingeid vaevusi. Isegi kontaktandmeid äkki kontrollis üle? Ma ei mäleta enam täpselt. Igatahes selleks hetkeks olid valud jällegi üsna peatunud. Oli vägagi okei olla.

Pidin riided seljast võtma ja sättima end ülevaatuseks valmis. Ämmaemand teatas, et tema urgitsemine võib natukene ebamugav olla ja veidi aja pärast ütles, et emakas on ~3,5 cm avanenud ning juhatas mind edasi sünnituspalatisse ootama. Lohutas leebelt, et võib minna vabalt nii 7 tundi veel, sest keskmiselt avaneb emakas 1 cm tunnis. Üle koridori oli kaugelt kosta, kuidas kuskil keegi valude käes piinles ja see oli üsna hirmutav. 

Palatis panin siis oma kodinad maha ja vahetasin riided. Selga sain seksika haiglaöösärgi, aga kusjuures see oli imeliselt mugav ja mõnus ning roosidega ja puha. Ämmaemand pani mulle külge kardiogrammi masina ja lindid, seega pidin külili voodis lebama. Masina all olin ligi 40 minutit ja see aeg möödus minu arust ülikiirelt. Vahepeal valutasin ka, ent mitte midagi talumatut veel. Hingasin rahulikult sisse-välja, suutsin kotist vett krabada ja huuli niisutada. Kui ämmaemand mind nendest sidemetest vabastas, mis selle masinaga seotud olid, ütles ta, et kokkutõmbed on tõesti ~3 minutiliste vahedega, aga oletas siiski, et vabalt võib mul veel aega minna, sest 40 minutit tagasi oli avatust ju ainult 3,5 cm.  Seejärel oli mul vajadus vetsu minna ja siis olin küll käpukil vetsupõrandal maas, sest oli esimene päris tugev valu.

See möödunud, koperdasin tagasi palatisse ja jalutasin rõõmsalt ringi. Uurisin seinal olevat plakatit, kus erinevaid lõõgastavaid asendeid oli ette toodud ja avastasin raadio. “Muusika peaks küll mõnusalt ja rahustavalt mõjuma,” mõtlesin ja panin selle käima ning otsisin head lõbusat muusikat. Power või EnergyFM näiteks. Siis tulid uuest tuhud peale ja ma olin raadiokanalitega kuskil väga jubedas kohas, mängimas hullumeelselt igav ja rõve muusika, ja poole valusa tuhu pealt lihtsalt pidin uuesti kätt raadio poole sirutama, et see välja lülitada. “Ei, muusikat ei taha. Muusika ei lähe kohe üldse mitte praegu,” suutsin vaid mõelda ja leidsin, et vaikuses oiata on parem. Ka pikali olla oli parem ja roomasin tagasi voodisse.  Teatasin Keiole, et olen juba haiglas ja kurtsin, et pisikesed valud juba aeg-ajalt on. Helistasin ka emale ja andsin aru, et võeti nüüd haiglasse sisse. Poole kõne peal muidugi tuli valuhoog ja nii ma siis kõnelesin, vahepeal sisse välja lõõtsutades: “Oota, valu ... uh-uh-uh-uh-uh ... tuleb peale, aga uh-uh-uh-uh ma siis anna-uh-uh-uh-uh-n teada, kui midag-uh-uh-uh-hu-i ära toimub ja vahe-uh-uh-uh-uh-peal enam ei helista.” 

Kell 11 helistas Keio ja teatas, et on kodus ning mida vaja kaasa võtta. Jätsin kõik oma asjad diivanile, seega kõik see nodi oli tema kohustus siis kaasa kahmata ja kiirelt haiglasse tormata. Tema ootamise ajal aga olid valud juba üsnagi väljakannatamatud. Tuhudevahelised pausid tundusid lausa maailma parimate asjadena, kus sai mõnikümmend sekundit rahulikult hingata ja end ette valmistada UUEKS oigamiseks. Lisaks olen ma ka alati pidanud ideaal sünnitamisplaani, kus ma ei oiga nagu metsloom, vaid saan vaikselt ja graatsiliselt asjaga ilusasti hakkama, aga kuskil kaugemas palatis mingi naine oigas terve aeg ja lõpuks kui minugi valud vaikselt tugevamaks muutusid, mõtlesin ka järele proovida ning seega alustasin ka mina iga tuhuga kaasa AAAAAH-tamist. Tõepoolest oli miljon korda kergem ja parem olla, tuleb tunnistada.  Vahepeal tuli ämmaemand kontrollima, kuidas mul läheb, kell oli miski 11.30, ja teatasin, et väga meeletult valus on ikka juba. Ta oli üllatunud, kuna noh, idee poolest mul ei tohiks veel nüüd nii valus olla, kui ma alles tunnike tagasi sisse tulin.  

Minu rahuks otsustas ta siis kontrollida, et palju seda avatust nüüdseks on ja teatas: “Issand, neiu, me ju hakkame kohe sünnitama. Siin on lausa 8 cm emakas juba avanenud.” Selle peale suutsin ma vaid pisaraid poetada ja hirmunult vastata: “Appi, eii, ma ei tahaaaa!” Arst muudkui lohutas: “Miks siis nii ... me ju jõuame kohe varsti ilusa finišini. Ainult natuke veel. Sa oled praegu pika puuga ära pannud nii mõnelegi, kes eilsest õhtust saati siin valutavad. Varsti peaksid tundma sellist tunnet, et tahaks jubedalt pressida ja siis ongi õige aeg käes,” ja oletades, et mul ikka läheb natukene aega veel täieliku 10 cm avanemiseni, lahkus ta jälle ruumist. Keio astus uksest sisse umbes 11.40 ja kamandasin ta koheselt oma poole valu peal mulle koridori pealt kuskilt külma vett juurde hankima. Kui ta tagasi palatisse tuli, kamandasin ma teda jälle: “Mine kutsu kohe arst!” ja põhimõtteliselt oligi nii, et Keio jõudis täpselt selleks hetkeks haiglasse, kui sünnitegevus pihta hakkas. 

Ämmaemand soovitas mul siis leida mingi mugavam või parem poos. Näiteks proovida istukile tõusta. Küsis, kas ma soovin järi äkki, aga ma ei suutnud ennast kuidagimoodi enam liigutada oma poolkülili-poolselili asendis ja ütlesin, et soovin nii jääda. “Kas selles asendis saan sünnitada üldse? Kas tohib nii?” küsisin veel järgi. No pidavat saama küll. Pidin siis jalad laiali ajama ja ühte jalga tugevalt rinna vastu kõverdama, et tee lapsele võimalikult avatud oleks ja algaski esimene press, milles ma feilisin. “Järgmised proovi tugevamalt. Praegu kui puhkepaus on, katsu puhata ja ära pressi. Kui uus tunne peale tuleb proovi nii kõvasti ja nii kaua ja nii palju pressida, kui suudad,” juhendas ta samal ajal, kui ma Keiot, kes mu voodikõrval mu kätest kinni hoidis, käevarrest pigistasin. Tasapisi hakkaski uus tunnetus peale tulema ja läkski pressimiseks. “Kolm korda, tugevalt. Hinga sisse, pressi lõpuni, hinga uuesti kiirelt ja uuesti pressi ja veel üks kord!” Niisuguse süsteemi pidin endale kätte saama ja lõpuks ma selle poole ka püüdlesin, kui ta teatas, et “Paistab, et pea ikkagi ei taha hästi läbi tulla. Proovime järgmise pressi ajal veel samamoodi. Kolm korda. Kui siis ka ei tule, pean ma vist lahklihasse ikkagi lõike sisse tegema.”

Kipitas meeletult kõik see, mis mu jalgevahel toimus ja hirmutav oli mõte ka lõikest. Samas tundus see mõte ka ülimalt leevendav. Siiski järgmise pressi ajal andsin ma endast parima ja Keio hääl oli ülim lohutaja ja motiveerija: “Veel, kallis. Tugevamalt. Hinga! Lõpuni. Nüüd uuesti ... ja pressi täiega!” ja lõpuks tundsin hetkeks kergendust. PEA OLI VÄLJAS! JA LÕIGET EI TULE! Seejärel tuli jälle puhkepaus kuni uue pressini ja lapse keha endast väljalükkamine oli kõige eelneva kõrval imelihtne. No nagu lupsti. Just täpselt nii nagu videotestki näinud olin ja tundunud oli. Asetati siis see pisike, natukene lillakas inimlaps mulle rinnale ja kaeti sooja linaga. “Tehtud!” teatasime Keioga teineteisele otsa vaadates ja lõpuks ometi sain ma puhata. Kõik valus oli möödas. Imeline. Olemas.

Ja kell oli 12.27 ning minu sünnituse pikkuseks loeti 3 tundi ja 45 minutit alates siis esimestest valudest, mida ma kodus 8.45 paiku tundma hakkasin.  Ei läinud ka kaua aega kui platsenta väljus. Juba nii kümnekonna minuti pärast ja seejärel sai alguse mu alumise korruse kokkulappimine. Kolm õmblust, kui ma õigesti mäletan. Ja imekombel ei olnudki see õmblemine sugugi ebameeldiv ega valus. Täiesti suva oli sellest kõigest, mis edasi toimus, sest kõik oli lõõgastav ja kõige hullem oli siiski möödas. Nabanööri Keio läbi lõigata ei söandanud, aga sellest polnud ka mitte midagi  hullu, sest ta oli kõige olulisemal hetkel mu kõrval ja ma ei kujuta ausalt ka ette, kuidas ma oleksin üksi kõige sellega hakkama saanud.  Edasi puhastati ja kaaluti ja mõõdeti Annabel ära ning asetati seejärel mu kõrvale tagasi.

“Kaua ma nüüd haiglas olema pean siis kah?” küsisin, kuna enesetunne oli lausa nii hea, et mu peast käis läbi mõte, et võiksin kasvõi kohe nüüd koju ära minna ja pole vajadust mind siin haiglas sees küll hoida. Tuli välja, et no ikka 2-3 päeva peaks haiglas olema, teatas ämmaemand palati korrastamise ajal ja läks siis mulle sünnitusjärgset palatit hankima. Tagasi tuli ta ratastooliga, mis peale ma “Ohhoo, milline luksus,” laususin ja end vaevaliselt ratastooli vinnasin. Mõistsin sel hetkel ühtlasi ka end liigutades, et ega vist tegelikult ikka kojuminekuvalmis tõesti ei ole, sest jalad olid all nõrgad ja isegi nii väikesest pingutusest nagu enda voodist ratastooli veeretamine, võttis silme eest mustaks. Seejärel veeretasid ämmaemand mind ja Keio last sünnijärgsesse palatisse toibuma. 

Lõpetuseks vajab kindlasti mainimist, et ämmaemand, kes terve sünnituse ajal minuga tegeles oli Raina Hammer ja ma võlgnen talle tuhat-miljon tänu. Ma polnud otsustanud tasulise ämmaemanda kasuks, kuna see teenus on ju ikka päris kallis, aga võin öelda, et ma sain Pelgulinna Sünnitusmajas kindlasti ise sellise teeninduse osaliseks nagu oleks mul olnud makstud ämmaemand. Ta seletas kõike ilusasti ja aitas ja abistas ning oli algusest lõpuni minuga. Tundsin end ülimalt hästi teenindatult. 

PS! Loe minu teistest tegemistest ja mõtetest igapäevaelu ja lapsesaamisega seoses mu isiklikust blogist.