Katre beebiblogi: ärge kartke lahti lasta!

Paar päeva tagasi rääkisin sõbrannaga ja tuli tõdeda: „Kes oleks aasta tagasi osanud arvata, et me täpselt aasta pärast siin niimoodi istume, seltsiks üks imearmas naerusuine mini-inimene!” Vast ikka mitte keegi, sest täpselt sama meeleolukalt nagu eelmine aasta alguse sai, jätkus ka selle esimene kuu, kuni ma veebruari alguses natuke närveldes tööpausi ajal apteeki lipsasin, sealseid rasedusteste lähemalt uurisin, ühe neist ka ära ostsin ja rahulikult järgmise päeva hommikut ootama jäin, et seda testi testida.

Natuke närveldes läksin ma seda ostma seepärast, et kallid punased külalised olid juba nädal aega hiljaks jäänud, ning samas rahulikult testimisega oodata suutsin seetõttu, et iga gramm mu kehast blokeeris mõtte, et ma lapseootel võiksin olla. Ma ei uskunud lihtsalt, et nii on. Järgmisel hommikul aga muutus ühe sekundiga enamik mu elust. Võib tõesõna öelda, et kogu varasem elu jooksis silme eest läbi, sest teada oli, et enam kunagi ei saa miski päris samamoodi olla.

Mõnda aega oli mu elu kokku jooksnud. Ma polnud lapse saamiseks valmis. Ma olin sellele küll mõelnud, aga ikka planeerinud seda natuke edasisemasse tulevikku, kui kogu eluolu veidi kindlam on. Natuke kindlam suhe. Natuke kindlam elukoht. Natuke parem töökoht. Natuke suurem, vanem, targem ... natuke vähem pidutsemist ihkav. Ühesõnaga nagu öeldud, ei olnud ma selle jaoks valmis. Kuna aga päris 100% ootamatult asi siiski ei tulnud, sest me ise olime voodis hullates võtnud sellise riski, et see võib 0,0000001% tõenäosusega juhtuda, tuli olukorraga kuidagimoodi silmitsi seista ja see edukalt lahendada.

Minu ja mu praeguse elukaaslase (ja lapse isa) suhe oli sellel ajal natukene sädet kaotamas. Paraja põntsu pani sellele ka muidugi minu rasedus, sest paratamatult tuli mõelda, kas see on ikka õige. „Kas me oleme selleks valmis või kas me vähemalt suudame järgneva kaheksa kuuga end selleks ette valmistada?”, „Kas me ikka suudame teineteist kogu meie ülejäänud elu taluda?”, „Kas me üldse tahame koos olla? Koos pere luua?”

Leidsime, et jah, nii on õige ja mina kui üks paras optimist olin sellel hetkel üsna pessimistlik, sest ma tõega kahtlesin, et nii lühikese ajaga nii palju muutuda võiks ja me sügiseks kuidagi end heale järjele saaks. Kartsime ikka, et lapse sünd toob väga palju väljaminekuid ja raskusi. Hingamist kergendas asjaolu, et meie mõlema vanemad olid nõus meid toetama, kui me peaks jänni jääma.

Nii saidki alguse korteriotsingud ja kevadel meie päris oma korter üüritud. Olime küll ka varem mõnda aega koos elanud ja elasime ka tol ajal nii-öelda poole jalaga koos, kuid praegune korter on siiski meie mõlema koos valitud esimene elupaik. Meie esimene kodu!

Meeldejääv eelmisest aastast oli ka see, et mees pidi minema kaitseväkke ja mina jäin raseduse lõpukuudel üksi. Õnneks oli mul rasedus leebe, muidu oleks kõvasti raskem olnud üksi olla. Siis tuli meil ka skeemitada ja uurida kaitseväe kohta natuke sügavamalt, et ta lapse sündides sealt ära saaks, et perele Soome leivaraha teenima minna, sest tahame kõigega ikka ise hakkama saada, nii et ei peaks oma vanematelt lisaraha küsima.

Septembri lõpus leidiski aset aasta tippsündmus ja pisike tüdruk, kes üheksa kuud pimeduses loksus, nägi ilmavalgust. See muutis meie elu juba teist korda ühe aasta jooksul täispöördel. Muidugi mõista, et aina paremuse poole. 

Eelmine aasta muutis meid mehega kindlasti omavahel palju lähedasemaks ja me mõistsime, et oleme leidnud oma kõrvale just selle õige inimese, kellega pere luua. Oleme jäägitult õnnelikud ja ootame suure elevusega, et selle aastanumbri sees veel ühe kolimise ette saaks võtta selle nimel, et me kolmekesi päris kogu aeg koos saaksime olla. Kuna mees töötab Soomes, siis plaanime meiegi sinna minna.

Soovin teilegi kõigile kordaminekuid uuel aastal ja pean tähtsaks mainida, et lapse tulekuks ei pea ta alati planeeritud olema. Ka ei pea see tee lihtne olema, aga see 9 kuud, mil laps üsas valmib, on tegelikult väga piisav aeg, et suhteid klaarida, päris oma pesake leida ja mõista, et kõik on siiski läinud täpselt nii nagu peab. Ka meie, kaks üsna lootusetut noort inimest, oleme sellega siiani hakkama saanud ja täitsa ise. Vanematelt abi vajamata või küsimata.

Nii et ärge kartke vanast elust lahti lasta kartes, et hakkama ei saa või et tahaks lõputult noor olla ja pidutseda. Kui te lõpuks päris oma pisikest inimest käes hoiate, siis mõistate, et pere loomine on maailma ilusaim asi ja see korvab tuhandekordselt üle kõik, mis teie elus kuni selle hetkeni oli ja elu muutub miljon korda väärtuslikumaks!

Lähemalt minu igapäevaelust ja mõtisklustest loe ka mu isiklikust blogist.

Katre