Katre beebiblogi: hea lapse kasvatamise valem

Olgugi, et ma veel omast kogemusest ei tea, mida endast kujutab lapsekasvatamine pikemas perspektiivis, tean ma, mismoodi ma ometi oma last kasvatada tahaksin. Mõned näiteks tahavad oma last kasvatada täiesti vastandlikult sellele, kuidas neid on kasvatatud. Mina aga tunnen ja pean oma vanemate kasvatusviisi heaks ja edukaks ning proovin võimalikult palju samade meetodite järgi talitada. 

„Head lapsed kasvavad vitsata”

Minu puhul on paljugi seda meetodit kasutatud. Eks mõne pättusega saab ikka iga laps hakkama, aga vitsa ega rihma ma selle eest kunagi saanud ei ole. Kapi otsas piimakannus istuv kasevits oli hirmutamiseks küll aeg-ajalt olemas, kuid mind need oksakesed ei puutunud. 

Päris vati sisse aga mind sellegipoolest ka ei mähitud. Kui ikka pahandust tegin, sain teinekord tukast sugeda või lihtsalt noomida, nii et nutt ka ikka järgnes. Minagi ei näe end vaimusilmas ette oma last vitsutamas ja arvan, et ega seesugune kasvatus väga last ei õpeta, vaid pigem hirmutab. Ja see hirm ei ole tingimata niisugune, et ta enam pahandust ei teeks. Lapsed ikka ju teevad, ent loodavad lihtsalt mitte vahele jääda.

Usaldus

Minu ja mu vanemate vahel on olnud juba väikesest saati uskumatu usaldus. Mäletan, kui teised õuelapsed kamandati ikka alati õhtu poole ainult enda õuele mängima, siis minu vanemate jaoks ei olnud sugugi probleem see, kui ma paar maja kaugemal veidi pikemaks mängima jäin. Seda, et nad mulle sinna järele oleks tulnud ja koju kamandanud, ma ei mäleta. Tavaliselt tulin koju siis, kui teised hoopis tuppa aeti.

See usaldus jäi mind saatma ka edaspidi kui juba teismeikka jõudsin. Kui sõbrannadel alati minu juures ööbida näiteks ei lubatud, siis mind nende juurde aga lubati ikka. Sellest kõigest kasvas välja see, et teadsin, et mulle ei ole miski keelatud ja sain oma vanematele kõigest rääkida. Arvan, et seetõttu see esimene pidude ja alkoholi iga mind nii väga ei tõmmanud ka. Eks sai ikka pidudel käidud ja seda maad avastatud, aga rääkisin emale alati, mis toimus. Just see, et asjad olid mulle justkui lubatud, tekitaski minus seda, et mul ju ei olegi midagi salaja vaja teha ja ma ei pidanud hüsteeriline teismeline olema, kes oma vanematele muudkui peavalu tekitaks ja nende sõnade vastu käituks.

Raha tuleb hoida

Ka materiaalselt ei hellitatud mind liigselt ära. Ma küll ei ole elus kunagi millestki puudust tundma pidanud, kuid iga mu soov siiski ei täitunud ka, mis vähegi jabur oli või liigne raharaiskamine tundus. Kui mul mõnikord midagi vaja oli, mäletan, et sain isalt ikka alati pika loengu teemal kuidas raha ei kasva puu otsas, ent hiljem siiski soovitud asja ta mulle võimaldas ja ma hindasin seda väga. Harva laristan ma raha mõtlematult ja mõtlen alati läbi, kas mul ikka tõesti mõnd asja vaja on. 

Õnneks on ka minu mees nõus sellega, et lapse kasvatamine enamjaolt minu süsteemide järgi sättida, lootuses, et sealt ikka üks minumoodi korralik inimene tuleks. Ei ole ma kaugeltki ideaalne, kuid loodan siiski, et suudan oma last sama hästi kasvatada. Et temast kasvaks rahulik laps, kes ei valmistaks mulle pidevalt peavalu ja pahandust. Oleks kuulelik ja keda saaksin usaldada.

Jälgi ka, millest mõtlen ja kuidas elan igapäevaselt väljaspool Buduaari keskkonda minu isiklikus blogis. 

Katre