Katre beebiblogi: kannatamatud sõbrad ja sugulased

Nagu ka oma viimases postituses mainisin, on viimasel ajal tegu ainult ootamisega. Miskit olulist nagu enam ei toimu. Põhilised tegevused ja toimetused on tehtud, töölt ammu juba sünnituspuhkusel ja polegi miskit muud teha jäänud, kui kasutada viimaseid hetki puhkamiseks ja ootamiseks.

Ja nagu näha ja kuulda, tegelevad ootamisega ka lähedased, sõbrad ja tuttavad. Muudkui küsitakse üle, millal see tähtaeg siis täpsemalt ikka oli ja üks hirmutav küsimus järgneb sellele alati veel: „Millal siis katsikule tulla saab?” Kuna tähtaeg on mul 3. oktoobril, siis olen vastanud: „Ehk novembris-detsembris? Ega mina ju ka täpsemalt ei tea, millal ma omadega valmis saan.”

Olles esimene oma tutvusringkonnas, kes nüüd emaks saab, saan ma ka aru, et teised on täpselt samamoodi teadmatuses kõige eesoleva suhtes nagu mina, aga see, et kibeletakse katsiku kutset saama veel enne, kui mul laps käeski, kõlab mu jaoks veidi hirmutavalt. Ja kui kuuldakse, et ikka nii 1-2 kuu pärast, siis ahhetatakse raskelt: „Oh jumal, kui kaua aega sinnani, miks ALLES SIIS?” Ehk siis inimestel paistab olevat ettekujutus, et kohe esimesel nädalal sünnitusmajast kodus olles võiks nagu läbi astuda ja pralletada. 

Hiljuti sattusin lugema ühe äsjasünnitanud naise mõtteid sünnitusjärgsetest päevadest. Kuidas pärast sünnitust tuttavad muudkui pommitama hakkasid. Küll Facebookis, sõnumite teel ning kõnedega. Kõigil ju vaja korraga õnne soovida ja iseenesest on see muidugi tore, aga et olles ikkagi värskelt sünnitanud ja lõpmatuseni kurnatud, sooviks pigem paar päeva rahulikult olla ja uue eluga kohaneda, selle asemel, et muudkui teistega tegeleda. Lisaks kuidas sugulased ise ennast külla kutsuvad juba lapse esimese elunädala jooksul ja katsikule tormavad. Pisarsilmil lähedki siis vastu ja üritad ära kannatada, aga tegelikult mõtled ainult sellest, kuidas tahaks olla oma lapse ja mehega omapäi ning puhata. Ühesõnaga oli tema lugu sellest, kuidas stress ligi pääseb seetõttu, et mõlemapoolsed pereliikmed end peale suruvad ja ei anna aega värskel perekonnal lapse sünniga harjuda.

Seega olen mõtlema hakanud ka enda tulevasele sünnitusele ja hirmu tundma selle ees, et inimesed ehk liiga pealetükkivad ja kannatamatud ümberringi on. Muidugi mõista soovin ma oma last kõikide endale kallite inimestega jagada ja neile näidata, aga loodan, et nad saavad ka aru, et pärast sünnitust võin vajada siiski mõnda nädalat, et suure elumuutuse ja olukorraga harjuda. 

Olen üsnagi iseseisev inimene mõnes mõttes. Olen harjunud ise hakkama saama ja ise toimetama, nii et selle äsjasünnitanud ema kirjutis läks kuidagi eriti hinge. Ehk vajan ka pärast sünnitamist pigem aega rahulikult vaid oma perega olla, oma lapse ja tema isaga. Et kogu aeg keegi kõrval ei õpetaks ja ei jutustaks. Et ometi lastaks veidikene hingata.

Olen väga tänulik kõigile, kes oma abi pakuvad. Hea on teada, et vajadusel  näiteks nii ämm kui ka ema on nõus appi tulema  ja aitama. Ja kindlasti kasutan seda ära, kui peaks vaja minema, aga arvan, et ainult sellest teadmisest, et nad on olemas ja toeks KUI VAJA, esialgu piisabki. See ei tähenda, et nad selleks ka kohustatud oleks, või et ma seda ilmtingimata tahaks. Ette ju näha ei saa, kuidas end sünnitusjärgselt tunnen ning loodan, et keegi EI SOLVU, kui ühel hetke peaksin hoopis teatama, et saan ise hakkama ja parajasti kedagi külla ei soovi. Et inimesed ikka mõistavad, et võin abi asemel ehk hoopis vajada rahu ja üksiolemist oma värske pisiperega, et kohaneda kõige uuega. Ja kui meil tekib küsimusi või vajame kellegi toetust, nõu ja abi, siis oskame seda ju ka ise küsida ... 

Kokkuvõtvalt võiksid inimesed ümberringi olla arusaavad ja anda aega värskele perele omaette olemiseks, mitte kohe külla tormata. Aru saada, et ka pisike laps vajab esialgu ainult oma vanemate lähedust, mitte suure seltskonna tähelepanu. Ja juhul kui mõnel puhul ongi teistmoodi ja soovitakse kohe pärast sünnitust hoopis suuri pidustusi maha pidada, siis arvan, et sellest annab ka pererahvas ise teada. Ehk siis oodakem ikka pererahva enda poolt seda küllakutset. Küll see tuleb, kui nad valmis on. 

Samas, ärge nüüd ka niisuguse pika jutu peale ära hirmuge ning tundke ikka huvi ja õnnitlege meelsasti, kuid olge lihtsalt valmis selle jaoks, et võidakse olla väsinud ja mitte valmis kogu ümbritseva maailma koheselt tegelema.

Kuidas teie lähedased ja tuttavad pärast sünnitust käitusid? Kas tormati liiga kiirelt külastama ja oldi pealetükkivad? Või saadi siiski aru ja oodati viisakalt küllakutset? 

Katre

PS! Loe minu teistest tegemistest ja mõtetest igapäeva elu ja lapsesaamisega seoses mu isiklikust blogist. 

Katre