Reklaam sulgub sekundi pärast

Katre beebiblogi: kas lastest blogimine võib tulevikus neile kahjuks tulla?

Mujal maailmas on beebiblogimine ammu juba üks kuumimaid blogižanre. Eestis on see alles üsna uus asi. Enamjaolt on siiani valitsenud ilu- ja moeblogid, kuid nüüd on hakanud järjest rohkem pere- ja muid sisukamaid blogisid tekkima. Mulle see meeldib, sest ilmselgelt on mul endal ka nüüd niisuguste teemade vastu rohkem huvi kui kunagi varem.

Mujal maailmas on beebiblogimine ammu juba üks kuumimaid blogižanre. Eestis on see alles üsna uus asi. Enamjaolt on siiani valitsenud ilu- ja moeblogid, kuid nüüd on hakanud järjest rohkem pere- ja muid sisukamaid blogisid tekkima. Mulle see meeldib, sest ilmselgelt on mul endal ka nüüd niisuguste teemade vastu rohkem huvi kui kunagi varem.

Kuna aga seesugune blogimine eestlastele alles võõras on, tekitab see nii mõneski inimeses vastumeelsust. Eestlane on ju loomult üsna kinnine ja arvatakse, et eraelu peaks ikkagi privaatne olema, mitte kõigile loetav. Või olgu, võid ju iseendast rääkida ja oma marki täis teha, aga olen kuulnud, kuidas nii mõnigi peab just lapsest blogimist vägagi kohatuks, sest mis õigusega sa räägid nii avalikult kellestki, kellel enda kaitseks pole võimalik välja astuda või midagi öelda. Ja kuidas lapsel kunagi siis kindlasti raske elu tuleb selle võrra, et ema kõikidest tema tegemistest internetis avalikult kirjutanud. 

"Kas sulle endale meeldiks kui su ema oleks kogu maailmale sinust kirjutanud?" Mul näiteks poleks selle vastu midagi, kui ma sellisest asjast teada saaks. Ma arvan, et oleksin pigem uhke. Või siis oleks suva. Mis mul sellest ikka. Olin väike, armas ja rumal. Me kõik olime seda kunagi.

"Mis selles blogimises siis halba on?" küsimusele tuleb vastuseks umbes midagi sellist, et internetti jääb ju kõik alles, mis siia riputatud ja kui kunagi läheb su laps kooli, töövestlusele, siis saab kerge guugeldamise teel tema kohta pisimagi detaili teada, mida ema mõtlematult jaganud on. Et kunagi ju ei tea, mis kellelegi jalgu võib jääda, ja mis su lapse narrimist soodustada. Lisaks kui laps juba piisavalt vana on, siis mis ta ise sellest arvata võib, et sa tema elu niimoodi lahanud oled.

Ilmselgelt ei kirjuta ma siia midagi sellist, mis näitaks mu last halvas valguses. Või noh, üritan seda teha. Mõtlen ka ikka natuke, mida kirjutan, aga tõsi on, et ega ma ette ei tea, mida kohatut keegi siit kunagi välja võib noppida. See, et ta teinekord jonnib, püksi laseb, naljakaid lauseid ütleb, ümber kukub või mis iganes asju väikesed lapsed teevad, on ju täiesti normaalne ja neid asju on igaüks meist teinud. Selles ei ole midagi imelikku ega narrimisväärset, mille pärast peaks lapse tulevik ohus olema. Ainuke asi siinkohal, milles ma negatiivsust näen on see, kui mingi anonüümne tropp lapse kohta midagi solvavat kommenteerida julgeb, sest laps ei ole hetkel küll ju veel milleski ise süüdi.

Mina arvan ja loodan ise, et kui Annabel kunagi maailma jagama hakkab, siis ta ei pahanda minuga absoluutselt selle blogimise pärast. Ka arvan ma, et see võib talle hoopis kasuks tulla. Et ta näiteks harjub juba väiksest peast mingit viisi tähelepanuga ja ei ole suuremana nii pelglik. Hoopis rõõmus ja enesekindlam. Ja kuna neid beebiblogisid järjest juurde tekib, siis usun, et ta pole tulevikus üldsegi eriline selle poolest, vaid pool tema klassi näiteks saab öelda: "Jah, minust blogiti ka."

Mida teie arvate oma pere elu avalikustamisest või mis moel võib sellest lapsele kunagi kasu/kahju olla?

 

Katre

Vaata ka minu isiklikku blogi, kus kirjutan meie igapäevategemistest.

 

[gallery ids="1895666,1895673"]