Reklaam sulgub sekundi pärast

Katre beebiblogi lubadustest: aga minust saab küll selline ema, kes …

Lubadused, lubadused ... neid antakse enne beebi tulekut nii raseduse, emaduse kui ka lastega seostuva kohta. Teadagi räägivad inimesed maid ja ilmasid kokku, mida kõike nemad kunagi ei tee, kui nemad kord emaks saavad. Sellist vaatepilti kohtab ka foorumites ja netikommentaariumites, kus suurimad kritiseerijad on alati just need inimesed, kes oma vingumispostituse lõppu uhkelt lisavad: "Kui mina kord lapse saan, siis mina nii küll tegema ei hakka." Olen ka mina igasuguseid asju plaaninud ja öelnud, millest mul varem aimugi ei olnud, aga nüüd lihtsalt tean, et enne ei tasu tegelikult väga ärbelda, kui asjaga ise kokku puutunud ei ole. 

Lubadused, lubadused ... neid antakse enne beebi tulekut nii raseduse, emaduse kui ka lastega seostuva kohta. Teadagi räägivad inimesed maid ja ilmasid kokku, mida kõike nemad kunagi ei tee, kui nemad kord emaks saavad. Sellist vaatepilti kohtab ka foorumites ja netikommentaariumites, kus suurimad kritiseerijad on alati just need inimesed, kes oma vingumispostituse lõppu uhkelt lisavad: "Kui mina kord lapse saan, siis mina nii küll tegema ei hakka." Olen ka mina igasuguseid asju plaaninud ja öelnud, millest mul varem aimugi ei olnud, aga nüüd lihtsalt tean, et enne ei tasu tegelikult väga ärbelda, kui asjaga ise kokku puutunud ei ole. 

Näiteks ma mäletan, kui rasedana tuli sõbrannadega jutuks, kus laps magama hakkab. Ma rääkisin suure suuga ja vägagi uhkelt ning enesekindlalt, kuidas minu laps ei hakka minuga ühes toaski magama. "Aga miks peaks? Tal on ju oma voodi. Ja ta hakkab olema ka algusest peale täiesti omaette toas. Targem kohe ära harjutada, ei pea hiljem jagelema." Aga mis on reaalsus? Kes blogi loeb, see teab, et Annabel on absoluutselt iga öö oma elupäevadest minuga samas voodis maganud. Ups ...

Kui ma veel Viru keskuses töötasin, ei saanud ma ka kunagi aru teiste röökivatest lastest ja alati mõtlesin, miks nad kunagi oma lapsi vakka ei pane. "No appike, võtke oma laps sülle. Pange lutt suhu. TEHKE MIDAGI! Miks te olete sellise näoga edasi, nagu teie laps üldse ei nutaks? Kui minu laps nutaks, ma läheks siis kuskile, kus see teisi ei häiri." Olgugi, et ma pole ise veel lapsega niimoodi välja sattunud, et tal nutt kallale tikuks, kujutan vägagi hästi ette, et oleksin ka üsna ükskõikse näoga, kui see kunagi juhtub. Sest mida ma ikka teha saan (juhul kui ta lutti ei taha jms). Targem on oma asjad pigem lõpuni ajada kui pooleli jätta. Miks ma peaksingi näiteks poejärjekorras seistes selle pärast poest lahkuma, et mu laps nutma hakkab. Mul on täpselt samasugune õigus seal olla kui teistel.

Pärast emmede-hitlerite postitust ja rohelise kaka küsimust mõtlesin, kuidas ma kindlasti ei hakka kuskil foorumites ja Facebookis rumalaid küsimusi küsima. Seda ma polegi küll siiani teinud õnneks ja leian, et selleks ei olegi põhjust. Sõber Google on olemas ja guugeldanud olen ma igasugu imelikke asju beebidega seoses ikka hullumoodi. Ja õnneks on olnud väga palju teisi, kes on selle kohta perekooli teema teinud ja minu eest mõne rumala küsimuse ära küsinud ilma, et mina ise peaks end lolliks tegema. 

Kuna mulle endale ka ei meeldi, kui keegi mu Facebooki news feed'i oma lapsest pidevalt pilte lisab, siis ei taha ma seda ka ise teha. Noh, et minu laps nüüd igas erinevas poosis ja iga erineva sündmuse puhul ehk kogu aeg ainult lapsest jahuda, sest teadagi on sõbralistis ka neid inimesi, keda see absoluutselt ei huvita. Õnneks on mul selle tarbeks blogi, jee! Siit vähemalt saavad lugeda-vaadata nendest asjadest vaid need, keda tõesti huvitab. Facebooki üritan lisada vaid harva mõne ilusama pildi, kuid mitte iga päev, mitte iga nädal isegi. 

Ka olin ma täielikult lutivastane. Olen natuke siiamaani. Mulle ausalt ka üldse ei meeldi vaadata lapsi, kellel on lutt suus. Samas pean tõdema, et mul on kodus lutt olemas ja ma olen Annabelile üritanud seda suhu toppida, sest kohati on üksi päris raske ja tahaks ta nuttu muudmoodi leevendada kui kussutades. Kui ta vaid selle meelsasti vastu võtaks, siis ma jääkski seda talle andma. Paraku on ka Annabel siiamaani lutivastane. Äkki just seetõttu, et ma oma lubadust ei murraks? Igatahes hakkab ta öökima ja on paar korda isegi oksendanud selle peale, et ma talle lutti pakun.

Muidugi ma olen endale ka lubanud, et ma oma last tibuks ei hakka hüüdma ja meietama, vähemalt mitte avalikult. Eks kodus ja sõprade ees ikka, seda ma ei häbene. Kindlasti aga üritan selliseid kutsungeid vältida oma kirjapildis internetis, et mitte kirjutada näiteks oma Facebooki sõpradele, kuidas meil mõlemal Annabeliga kaka püksi tuli või esimene hammas suhu. Sest ega need asjad minuga ju ometi ei juhtu. 

Rinnaga toitmist olen ma plaaninud vähemalt pool aastat, kui jätkub. Seda ma muidugi loodan siiamaani veel täita ka. Ja kui otsa lõpeb, ei ole ju ometi minu süü, et see lubadus täitmata jääb. Tegelikult olen ma hakanud mõtlema isegi aasta välja vedada, sest kui ma olen nagunii kodus, piima tuleb, siis võin ma ju talle seda piima ka edasi anda.

Veel ühe asjana tahan ma üritada oma last tahvel-ekraanidest eemal hoida. Ma ükskord nägin, kuidas umbes 7 kuu vanusele kärulapsele oli nutitelefon multikatega pihku visatud ja minu arust oli seda inetu vaadata, et nii kui laps haarama õpib, harjutatakse tema rahustiks just mingeid puuteekraane. Meie maailm on nagunii praegu niisugune, et ühel hetkel jõuab ta nende asjadeni paratamatult, aga esmalt võiks ta aru ka saada, mis asjad on need üldse on. Seega esimese eluaasta jooksul ei tahaks nagu sellist asja talle kätte anda. Kardan, et feilin, aga loota ju võib ...

Aga nüüd andke tulla, mis asju teie enne lapsesaamist lubanud olete, et te iialgi ei tee, kui te ükskord lapse saate? Ja need, kes veel rasedad, kuidas siiani lood seoses selle tulevikuga? 

Loe ka minu ja Annabeli muudest tegemistest minu isiklikust blogist

[gallery ids="1885667,1885673"]