Reklaam sulgub sekundi pärast

Katre beebiblogi: mees Soomes, meie kodus. Tuleb tuttav ette?

Kes mu blogil veidigi aktiivsemalt silma peal hoiab, on ehk kursis, et olen tegelikult väga paljugi oma ajast üksi veetnud, kuna mees töötab Soomes, käis vahepeal kaitseväes hoopis aega teenimas ja nüüd pärast lapse sündi on tagasi naasnud oma töökohale teispool lahte. Nii oli meie suhe enne rasedust, raseduse ajal ja jätkub ka nüüd.

Kes mu blogil veidigi aktiivsemalt silma peal hoiab, on ehk kursis, et olen tegelikult väga paljugi oma ajast üksi veetnud, kuna mees töötab Soomes, käis vahepeal kaitseväes hoopis aega teenimas ja nüüd pärast lapse sündi on tagasi naasnud oma töökohale teispool lahte. Nii oli meie suhe enne rasedust, raseduse ajal ja jätkub ka nüüd.

Mõni kindlasti ahhetab siinkohal suurelt ja ütleb, et selline elu ei kõlba kuhugi ja ei tuleks tema jaoks kõne allagi. Esiteks, et mis suhe see selline kaugsuhe on ja teiseks, et sellist suhet ju endale ei tahaks. Mina aga pean nentima, et mulle on see variant siiani lausa ideaalselt sobinud. 

Iseendaga hakkama saamisega olen ma vägagi harjunud. Üksi toimetamisega samuti. Ma lausa naudin tegelikult üksi olemist vägagi palju. Rasedus oli mul õnneks leebe, nagu taas ehk kursis olete. Kui mitte, siis lugege varasematest postitustest järele. Seega ei vajanud ma ka raseduse ajal meest enda kõrvale nii väga. Nagunii veetsin ju enamiku aja tööl ja vabal ajal leidsin ka muud tegevust. Ja raseduse lõpus, kui ma oma päevi vaid kodus laiseldes veetsin, oli üksi lausa parem olla, sest kui ma lugesin foorumitest, kuidas teised rasedad oma meeste kallal hormoonidest tingituna aina vinguvad ja virisevad, siis minu mees ja meie suhe sellest pääses, sest mul ei olnud lihtsalt vaja millegi pärast kellegagi riielda. Keegi ei saanud mind endast välja ajada ja keegi ei pidanud mu raevu taluma. Raskeks läks see asi alles siis, kui sünnitus hakkas lähenema ja tekkis mure selle pärast, kas mees üldse kaitseväest sünnitusele jõuab. No jõudis!

Nüüd jätkub asi samamoodi ja kui ta pärast lapse kuu vanuseks saamist tööle läks, tulid mul esimesel õhtul küll pisarad silma. Ei teagi, millest. Lihtsalt oli kahju, et ta jälle läks. Samas, pärast üht magatud ööd ununes mul jälle, mis tunne oli üldse siis, kui ta kodus oli. Ehk siis suutsin end väga kiirelt lülitada jälle sellesse üksiolemise staadiumisse. Siiamaani on meil läinud nii, et vahepeal on ikka raske ja väsitav, kui ei ole nutvat last kasvõi hetkeks kellegi teise hoida anda, aga muus osas olen siiani ideaalselt toime tulnud. Ega mehel ju ei olekski lapsega hetkel muud teha, kui teda hoida või vahepeal mõni mähe vahetada. Enamjaolt ta siiski magab ja sööb. Ja vajab veel minu lähedust.

Siiani on meie graafik olnud umbes niisugune, et ta on kolm nädalat ära ja siis nädala kodus. Nüüd, kui meil laps on, ilmselt see graafik veidi muutub. Hetkel veel vara öelda, milliseks ta täpsemalt kujuneb, aga kodus üritab ta käia siiski nii tihti kui võimalik. Seega kindlasti ka mõndadel nädalavahetustel. Skype´i inimesed me väga ei ole. Mina näiteks ei tunne end veebikaamera ees absoluutselt mugavalt. Isegi mitte oma parima sõbrannaga jutustades. Võib-olla tuleb seda asja muuta ja end rohkem küll arvutiekraani ette koos lapsega seada, et ka mees meie käikudest ja rõõmudest teinekord rohkem osa saaks, aga ka seda on hetkel natuke vara öelda.

Ja selliste elutingimuste tõttu on muidugi jutuks tulnud ja ka mõttesse see, et pere tuleb varsti ja üsna kiiremas korras kuidagi ikka ühise katuse alla saada, sest mis elu see selline mõnes mõttes tõesti ikka on. Ka minu vanemad olid minu sündides sellises olukorras mõned aastad ja noh, sealt pealt ma juba näen, et mina tahaksin ideaalis ikka, et minu lapsel mõlemad vanemad rohkem koos saaksid olla. Kuigi mina ei mäleta seda beebiaega, kui isa kodus ei olnud, siis ema sõnul oli tihti ikka väga kurb ja mingil hetkel tahaks ju beebi arenemisi ja avastamisi oma mehega jagada, ning et ka tema neist rõõmu saaks, mitte väljapool tööd rabades kõikidest imelistest hetkedest ilma jääks.

Küll aga ei käi selline suur elumuutus ja pere kokku ajamine päris nipsulöömisega. Meil näiteks on raske otsustada, kummas riigis me elada tahame. Oleme mõelnud, et kodu tahaksime me rajada Eestisse. Eesti on vägagi südames ja olgu see elukorraldus siin selline nagu ta on, aga ka mees räägib, et pärast pikka töörutiini on nii hea tulla koju, Eestisse. Oma keele ja oma rahva ja oma inimeste sekka. Et Soomes ei ole kunagi tekkinud niisugust kodutunnet nagu on siin. Siin on süda ja sõbrad. Siin on kodu.

Samas aga ei hoia mindki siin Eestis hetkel miski ja mõtleme ka variandi peale hoopis ikkagi proovida paar aastat Soomes elada, et teenida ka ise paremat palka. Mõni ütleb küll, et raha ei ole tähtis. Tähtis on, et pere oleks koos, olgu siis palk või rahaline seis nii kehv kui tahes, aga meie leiame ühiselt, et hea palk on siiski alus pere rajamiseks. Esiteks kulub ju laste asjadele tegelikult meeletu summa raha ja teiseks tahaks täiesti oma kodu millalgi soetada, mitte terve elu mööda üürikaid ringi kolida. Meie ei taha, et laps peaks millestki puudust tundma, või et peaks kuskilt näpistama, et midagi vajalikku osta. Et peaks loobuma näiteks sellest, et endale midagi lubada. Igatahes, pere ja laps vajavad suuri väljaminekuid ja seetõttu võiks mingisuguse algkapitali selle jaoks kokku ajada. Ideaalis toimetavad inimesed küll niipidi, et enne elu ja rahaline seis paika ja siis alles mõeldakse lapsetegemise peale, aga kuna meil läks teisiti, siis pole hilja ka nüüd muudmoodi talitada.

Lõpetuseks võtan asja paari sõnaga kokku nende jaoks, kes tervet kirjatükki lugeda ei viitsi, ent kommenteerima ja järeldusi tegema on kärmed. Mees töötab välismaal ja toimetan siinmail üksi. Ja saan sellega siiani ideaalselt hästi hakkama ja meile niisugune elu sobib. Mis ongi ju oluline. Et MEILE sobiks. MUIDUGI on meil plaan ja soov pere kokku viia ja mõtted selle ümber juba keerlevad. Loodame varsti teostuseni ka jõuda, et laps saaks ikka mõlema vanemaga koos ühe katuse all kasvada. :)

Ja kuna Eesti perede hulgas peaks niisugune teema üsna aktuaalne olema, ootan vägagi ka teie muljeid sellisest elust, kus üks vanematest kaugemal on. Kas oli/on raske ning kuidas toime tulite ja olukord lahenenud on?

Katre

PS! Minu muudest toimetustest, mõtetest ja Annabeli seikadest ja arengust võid juurde lugeda ka mu isiklikust blogist.

 

[gallery ids="1876686,1876693,1876699"]