Aeg muudkui tiksub ja üha lähemale hakkab jõudma aeg, mil beebi ilmavalgust näeb. Sellega seoses tuleb veel viimased ettevalmistused teha. Olen suutnud end lõpuks beebiasjade ostmise lainele viia ja vaikselt beebikraami varuma hakata, küll aga ei ole me täielikult valmis veel beebile nime väljavalimisega. Olen sirvinud beebinimesi nii usinalt kui suudan, kuid valikuid on nii palju, et sellest hakkab pea kiirelt ringi käima.

Ma pole kunagi olnud väga hea niisuguste suurte ja tähtsate otsuste tegemisel. Kahtlen palju ja ei oska ette teada, kas ka mõne aja pärast otsusega rahul olen. Mõtlen muudkui naljaga, et pooldaks pigem seda, et laps paar aastat nimetu on ja ühel hetkel ise ütleb, mis ta enda nimeks saada tahab. Ise talle niisugune eluaegne nimi määrata on raske. Võib-olla talle ei meeldigi? Võib-olla mõne aja pärast tunnen ise, et ei kõla ikka päris õigesti? Ah, ei, see tundub küll jabur mõte. Küll ta oma nime omaks võtab ja täitsa selle nägu kasvab, eksole...

Siinkohal on kahte sorti inimesi. Ühed on need, kellel see lapsele nime leidmine käib sama kergelt kui nipsu lüüa. Nimevariandid tulevad kiirelt pähe ning lõplik ja kindel otsus saab juba varakult tehtud. Teised on need, kes leiavad, et ootavad pigem ära selle, mis nägu laps on – vaatavad talle otsa ja panevad siis alles nime, mis pähe turgatab või paistab näoga kokkuminevat. Minu puhul ei kehti hetkel väga kumbki variant. Ma ei suuda väga uskuda, et last nähes nüüd nimi paremini pähe turgataks. Mingid valikud peaks ikka enne valmis vaatama, mille vahel valida oleks. 

Olgu, päris jännis ma asjaga siiski ei ole. Tunnen kuidagi, et mu lapse nimi peaks algama kergelt. Näiteks A-tähega. See nagu kõlab peas kõige rohkem. Olen mõne tähega algava ilusa nime ka välja suutnud noppida, aga enim ikkagi tõmbab sinna poole, et see võiks alata A-tähega. See tundub kuidagi nii õigesti algavat. Muidugi võib asi olla ka selles, et endale on juba lihtsalt suu sisse harjunud mõte selliselt algavast nimest. Olen ise sellega nii ära harjunud, et tundubki juba nagu see õige asi.

Selle A-tähega on tegelikult ka juba üks nimi  raseduse algusest peale meeltes mõlkunud. Kui õigesti mäletan, siis lausa varemgi sai sellele nimele mõeldud ja sellenimelist tütart endale ette kujutatud. Paraku olen endiselt veidi ebakindel ja ei välista seda, et nüüd kuu aja jooksul midagi muud veel pähe võib tulla või sündides hoopis muu nime talle paneme.

Samuti pooldan ma lapsele ka teise nime panekut. See on küll viimaste aastate trend ja osade arust üsna tobe ameerikalik värk, aga just hiljuti kuulsin, kuidas tuttav oli selle asja nii kenasti lahti seletanud, miks välismaal teist nime üldse pannakse. Lihtsalt seepärast, et samanimelisi (ees + perekonnanimi) on nii palju. Inimestele määrataksegi  teine nimi, mille abil on neid kergem teistest eristada. Muidugi Eestis see asi tõesti nii hull ei ole, kuid kahest nimest koosnev nimi kõlab pealegi ju ilusalt, kui nad omavahel kokku sobivad. 

Mulle endale meeldib ka mõte sellest, kui nimi on kuidagi edasi antud. Näiteks vanavanavanemate või kellegi muu kauge sugulase või kalli inimese nimest tuletatud. Ka see nimi, mis meil hetkel meeltes mõlgub, on osalt sinnakanti. Tuletatud nii minu- kui ka mehepoolse suguvõsa kaugemast otsast ja nimi saaks olema kahenimeline. Loodan, et me lõpuks ikka selle nime juurde raudkindlaks jääda suudame, sest see nime peale mõtlemine endiselt ajab mul pea veidi ringi käima. Saaks kohe kergemalt hingata, kui see mööda saaks. Lõplik otsus aga selgub ilmselt ikkagi siis, kui ta ära sünnib.

Teie, kellel laps olemas või kes lapseootel, kuidas sai teie lapsele nimi valitud? Kas otsus tuli kergelt või raskelt ja kas see sai otsustatud juba raseduse ajal või pärast sündi? 

Minu igapäevaelu ja muude mõtetega saad kursis olla minu isiklikku blogi lugedes.

Katre