Reklaam sulgub sekundi pärast

KATRI JA JUHANI: reisihullud, kes panevad igaühe reisimisest unistama

Mis võiks ühendada neid kaht ilusat ja stiilset – Katri Palmi (22) ja Juhani Särgleppa (25) – see on kirg üksteise ja reisimise vastu.

Mis võiks ühendada neid kaht ilusat ja stiilset – Katri Palmi (22) ja Juhani Särgleppa (25) – see on kirg üksteise ja reisimise vastu.

Katri ja Juhani kohtusid kuus aastat tagasi ühiste tuttavate juures suvepeol. „Algus oli vähetõotav. Mina olin lühike, tema pikk. Tol korral oli esmamulje minust alla igasugust arvestust, kuid ma olin sihikindel. See oli armumine esimest silmapilgust,” meenutab Juhani.

Energiline Katri ja end seiklejaks pidav Juhani on küll koos olnud kuus aastat, kuid ühiselt koos reisinud aasta jagu. „Esmalt alustasime Eestimaal ringikondamisega. Suviti mere ääres ja talviti Lõuna-Eesti lumiste muhkude vahel. 2011. aasta talvel käisime koos nädalaks Egiptuse päikese all energiat kogumas. Egiptuse reis on veel eredalt meeles, sest sellest sai ka meie esimene reisivideo tehtud,” räägib Juhani.

Meie esimene kaugem reis Dominikaani oli super,” meenutab Katri reisi, mis ei unune veel niipea kummalgi. „Dominikaani minnes kogesin esimest korda lennureisi, mis kestis üle kaheksa tunni, sest tegelikult ma ei armasta lendamist. Dominikaani kõige eredamad hetked ja mälestused on seotud surfamise ja imeilusate randadega,” ütleb Katri.

„Tegelikult ei ole üldse oluline, kui paljudesse riikidesse keegi reisinud on,” ütleb Juhani vastuseks küsimusele, kui palju ta reisinud on, ja lisab, et olulisem on leida enda jaoks see õige harmooniline koht, kus elada ja kus end kõige paremini tunda. „Minul on olnud lapsepõlves võimalus koos perega reisida. Nüüd aga teen seda iseseisvalt. Olen terve Euroopa läbi sõitnud. Põhja-Norrast Horvaatiani, Hispaaniast Itaaliani, sattunud Ameerikasse ja ka Aasiasse,” räägib mees, kes ise on reisinud umbes kahekümne kahes eri riigis. „Otsin ikka veel seda õiget kohta, mis oleks just minu enda jaoks.”

Otsivad ehedust

Juhani ja Katri jaoks on kõige ägedamad need reisid, kus nähakse kohalikku eluolu. „Minu jaoks on ülioluline näha, kuidas inimesed elavad ja millesse nad usuvad. Väldime hotellielu ja turistilõkse,” ütleb Juhani ja meenutab reisiseiklust Ameerikas, Califronias. „Elasime San Diegos brasiillaste kommuunis ühe minu brasiillasest sõbra juures, kes oli kunagi Ameerikasse tulnud ja kohaliku neiuga abiellunud. See sõber laenas meile oma vana auto, et saaksime omaette linna peal käia. Auto oli täielik juust. Sõbra koer (pitbull) oli autosse üksi jäädes raevuhoos autosalongi ning istmed täielikult läbi närinud, esiklaasi peaga mõra löönud ning katuseluugi kaudu omanikule poodi järele jooksnud. Nüüd siis sõitsime meie selle autoga mööda San Diego tänavaid. Kuna klaasist katuseluuk oli lahti, siis tuli see alati enne sõitu ära võtta ja pagasnikusse panna. Ühel õhtul unustasime katuseluugi ööseks peale tagasi tõsta. Terve öö sadas jõhkralt vihma ja sama jätkus ka järgneval kolmel päeval. Kui järgmisel päeval auto juurde läksime, oli terve see aeg vihm autosalongi sadanud. Kõik uputas. Istmed oli vees ja uksi avades voolas autost vett välja. Aga meil oli vaja liikuda. Hooga vihmasajus sõites sadas kogu see vihm katuseluugist sisse. Otsustasime, et paneme kuiva katuseluugi peale ja sõidame ettevaatlikult. Saime umbes kilomeetri sõita, kui klaasist katuseluuk kiirteel hoo pealt minema lendas ja autoteel purunes. Meie taga olev auto pidi järsult äkkpöörde sooritama ja peaaegu teises reas liikuvale autole sisse sõitma. Me olime väga õnnelikud, et tol päeval midagi hirmsamat ei juhtunud.”

Ka Katri mäletab seda kuu aega kestnud reisi kui üht ägedaimat. „Terve reis oli super, kuna me käisime meeletult ringi ja nägime väga palju ja lisaks külastasime sõpru, keda polnud juba mõnda aega kohanud. Emotsioonid olid väga laes. Californias on imeline rannikujoon, sõitsime San Diegost San Francisconi välja mööda rannikuäärseid teid ja see oli ahhetamapanev.” Kes rändab, sel juhtub. Ekstreemseid olukordi on aga olnud veel. Üks meeldejääv seik juhtus ka Dominikaanis. „Tegelikult oli neid mitu,” ütleb Katri ja jätkab: „kõige ekstreemsem olukord oli siis, kui sõitsime mööda rannikuäärt ida suunas ning järsku nägime teele paiskunud palme, suuri kive, puud põlesid maas – igal juhul väga ärev. Aeglustasime hoo, kuid liikusime endiselt edasi. Äkitselt nägime eemal meie suunas jooksvaid mehi, kellel olid Kalašnikovid õlal, olime šokeeritud! Pöörasime kiiresti auto ringi ning panime gaasi põhja ja sõitsime tagasi sinna, kust tulime. Minus tekkis täielik paanika ja ma tõsiselt arvasin, et nüüd ongi kõik, õnneks oli Juhani autoroolis,” meenutab Katri. „Me ei saanudki täpselt teada, mis sealses külas toimus, kuid ilmselt oli tegemist rahutusega, sest Dominikaanis oli toona valimiseelne aeg.”

Reis – suhte proovikivi

Öeldakse, et reisimine toob inimestes välja külje, mida varem pole võib-olla näinudki. „Reis, ja natukene läbiplaneerimata reis, paneb inimsuhted kõvasti proovile,” teab Juhani. „See kas tugevdab või hävitab suhte. Seesama reegel toimib igasuguste inimestevaheliste suhete puhul – olgu selleks sõprus või tööalane suhe.” Ka Katri on sellega nõus ja kinnitab, et reisil olles õpib kindlasti oma partnerit paremini tundma. „Erinevad olukorrad, näiteks napilt lennukist mahajäämine, kuskil keset kõrbe orienteerumine, asjade mahaununemine, mõned valed otsused jne, selliseid asju tuleb tihti ette,” ütleb naine ja lisab, et just siis tekibki olukord, mille keskmes õpid oma kaaslast veel paremini tundma. „Väga tähtis on see, kuidas neid olukordi üheskoos lahendada. Kindlasti olen Juhani kohta õppinud, et ta suudab igas olukorras, vastupidiselt minule, väga rahulikuks jääda ning ka mind maha rahustada ja kõik keerukad olukorrad lõpuks lahendada. Olen tunnistajaks ka sellele, et Juhani teeb väga-väga häid pilte, sest varem teadsin ma vaid seda, et ta on väga osav filmimises ja monteerimises.”

Juhani teab, et reisil olles inimesed avarduvad ja tagasi tulles on seesmiselt just nagu midagi muutunud. „See on tõsi! Ootamatud situatsioonid, imelikud inimesed ja võõras kultuur sunnivad käituma oma mugavustsoonist väljaspool. Kõigepealt tuleb aru saada, kuidas sina ise teatud olukordades käitud,” ütleb Juhani, kes on just reisil olles avastanud selle, et kui nälg hakkab näpistama, siis võib ta üsna äkiliseks muutuda. „Samas kuhugi pikalt teel olles ei taha suvalist kräppi ka süüa. Siis Kats juba teab, et peab korra aja maha võtma ja rahulikult taastuma,” naerab mees.

Koos reisimine murrab igapäevarutiini, teeb suhte lõbusamaks ja seiklusrikkamaks. „See on midagi erilist, sest sul on võimalik kõiki erinevaid momente ja juhtumisi, nii halbu kui häid, kellegagi jagada. Samas õpid ka ennast tundma, just läbi oma kaaslase. Ja sul on alati keegi, kes on sulle toeks,” ütleb Katri.

 

Reisimine – see pole kallis!

„See on väärarusaam, et reisimiseks on palju raha vaja,” vastab Juhani minu küsimusele selle kohta, kuidas nad oma reise finantseerivad. „Muidugi oleneb kõik sellest, mis on sinu reisi eesmärk. Kui eesmärk on ainult puhata ja nautida kõige paremat sööki kõige ilusama vaatega hotellis, siis arusaadavalt ei saa see odav olla.” Reise finantseerib paar ise. „Püüame võimalikult vähe Eestis olles kulutada ning paneme raha kõrvale. Üritame käia sihtkohtades, kus meil on sõbrad/tuttavad ees, kes meid endale külla ootavad. Lisaks sellele leiame hea hinnaga lennupileteid, ostes need pisut pikemalt ette ning tähtis on olla paindlik,” jagab Katri soovitusi.Noorelt on väljavaated reisimiseks väga head. Tuleb olla nutikas ja pealehakkaja, sest Eestis elamine on ka üsna kulukas,” ütleb naine. „Näiteks kuu aega Aasias reisida saab täpselt sama raha eest, millega siin Eestis kuu aega elada,” lisab Juhani, kelle sõnul on suureks abiks ka ettevõtlikkus. Mida rohkem sa ise reisi planeerid ja vahendusteenused ära lõikad, seda soodsam. „Minge avastage maailma, see on seda väärt!”

 

Miks peaks reisima?

*rutiini murdmiseks

*et näha, mis mujal maailmas toimub

*õppida tundma erinevaid kultuure

*näha imelist loodust

*et unistused saaksid teoks

 

Vaata allpool ka Juhani ja Katri üliägedat reisivideot.

 Tekst: Triin Tisler

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar, kevad 2016