Kelli lugu: olin koolikiusamise ohver

Mind ajendas antud lugu kirjutama soov näidata kiusajatele ja nendele, keda kiusatakse, milliseks kujuneb üldjoontes elu pärast kiusamise lõppu või siis kooli lõpetamist.

Mina olen oma elu jooksul käinud kokku viies erinevas koolis. Nii mina kui ka mu vanemad eelistasid alati väikeseid maakoole suurtele gümnaasiumitele, sellepärast olengi õppinud nii paljudes erinevates koolides.

Esimeses koolis käisin neli aastat. Seal käies ei täheldanud ma nii palju kiusamist. Nagu ikka algklassides pöörati ka tol ajal suuremat tähelepanu sellele, kellel on suuremad nukud ja uhkemad kleidid. Seal koolis käies oli minu ja klassikaaslaste läbisaamine hea, mingeid suuremaid konflikte ma ei täheldanud.

Pärast 4. klassi lõppu tuli kätte aeg vahetada kooli. Otsustasin minna ühte lähedal asuvasse väikesesse kooli, mis oli 6-klassiline. Alguses, kui sinna kooli läksin, oli kõik korras. Lõpuks lihtsalt hakkas üks poiss mind kohutavalt norima. Ta noris mu riideid, jalanõusid, isegi seda, kuidas ma klassiõhtul käed korraks kokku panin ja tema arvates palvetasin. Juba järgmisel päeval olid jutud lahti, kuidas mina koolis palvetan, järelikult olen ma usklik ja minuga ei tasu üldse tegemist teha.

Ei olnud mul ka tüdrukute seas sõpru. Minu vanemate majandusliku seisundi tõttu ei olnud mul võimalik endale lubada ilusaid riideid ja ehteid, värvida oma küüsi ega juukseid. Samuti noriti ka selle kallal, et mu isa sõitis vana ja koleda autoga. Alati pärast jõule oli mul kurb kooli minna, sest kuigi ma sain jõuludeks kingitusi, sain mina vajalikke asju, teised tüdrukud said küünelakke, kosmeetikat ja muid selliseid tarbeid. Ma ei ütleks, et ma oleksin väga vaene olnud, lihtsalt minu vanemad ei näinud mõtet mul lasta kooli minna nabapluusiga ja värviliste teksadega, samuti ei võinud ma juukseid ja küüsi värvida.

Lõpuks pidin uuesti kooli vahetama, kuna eelmises koolis sain käia 6. klassini. Edasi läksin juba suuremasse kooli. Seal oli kõige raskem aeg. Täiesti arusaamatu oli, miks kaks tüdrukut mind lihtsalt mõnitasid ja togisid. Lihtsalt tulid minu juurde ja hakkasid oma kätega vastu minu õlga peksma. Ka seal koolis tuli jutuks riietumine ja muu selline. Minul ei olnud võimalik endale selliseid riideid osta, nagu teistel oli. Sattusin ka poiste norimise alla. Eriti just vanemate klasside poistele jäin ma millegipärast ette. Kui ma praegu püüan sellele mõelda ja vastust leida, miks see nii oli, ei oska ma vastata. Kui ma nendest poistest möödusin, hõigati mulle igasuguseid nimesid, kõige rohkem on meelde jäänud Mowgli. Ma ei oska üldse arvata, kust selline nimi tuli.

Ma olin kogu kooliaja tagasihoidlik ja vaikne tüdruk, võibolla oleksin pidanud enda eest rohkem seisma ja vastu hakkama? Ma ei tea, miks ma seda ei teinud. Ma olin täiesti tavaline peenike tüdruk. Õppisin tavaliselt. Millest see kiusamine just minu pihta tuli - ma ei oska öelda. Mitte keegi, ka vanemate klasside õpilastest, ei astunud minu kaitseks välja. Lõpuks läks asi nii hulluks, et ma ei tahtnud üldse kooli minna ja rääkisin asjadest vanematele. Vanemad tulid kooli ja rääkisid direktori ja õppelajuhatajaga. Mitte midagi see muidugi ei muutnud - kiusamist ei jäänud vähemaks ega tulnud ka juurde.

Lõpuks pidasin aasta seal koolis vastu ja ütlesin vanematele, et tahan kooli vahetada. Vahetasin jälle kooli ja seekord olin sunnitud minema gümnaasiumisse. Seal ei olnud ka mitte midagi paremat, kuid vähemalt minu klassis oli kaks tüdrukut, kes minu kaitseks välja astusid. Leidsin ka paar lähedasemat sõbrannat, kellega rääkida. Muidugi jätkus tavapärane norimine riiete ja välimuse kallal, ei värvinud ma ju ikka veel oma juukseid ega meikinud ennast. Otsustasin, et enam ma ei põgene, kuna seal koolis ei olnud vähemalt füüsilist vägivalda nagu eelmises. Käisin oma 12. klassi lõpuni ja olin õnnelik, et see kõik läbi sai.

Nüüd on mu koolilõpetamisest möödas juba kuus aastat. Mul on nüüd endal laps, tore mees ja kodu ning suurepärane juhtiv töökoht. Kui ma vaatan tagasi oma kõige suurematele kiusajatele, siis neil on hoopis nüüd elus halvemini läinud. Paljud on ilma mingisuguse hariduseta, neil on vallaslapsed ja nad elavad ikka veel vanemate juures. Nende elus ei ole mingit muud eesmärki, kui saada esmaspäevaks uuesti kaineks, et taas oma lapse eest hoolitseda, sest nende vanemad peavad tööle minema.

Tahan kõigile neile öelda, keda kiusatakse - pidage vastu ja küll kord tuleb teie päev mil saate särada! Minu päev jõuab varsti kätte - juba aasta pärast lõpetan ülikooli, loodan saada endale veel parema töökoha ja hoolitseda selle eest, et minu laps ei peaks kunagi seda läbi elama, mida mina pidin.

Buduaarile Kellilt

PS! Kui sul on rääkida oma huvitav või õpetlik lugu, siis saada see [email protected]. Iga avaldatud loo eest honorar.