KERLI KÕIVU KOLUMN: Sinu täieliku muutumise kunst
Pilt: Jörgen Paabu

Ameeriklased ütlevad, et elus on kindlad ainult kaks asja: surm ja maksud. Ma ei nõustu nendega. Arvan, et kindel on vaid see, et kõik muutub ja lõpeb. See, kui hästi me suudame kohaneda, on paljuski meie enda teha.

Elujõgi voolab nii nagu tahab. Me võime lasta ennast voolul kanda või ohkides vastuvoolu aerutada. Tihtipeale elame aastaid mugavustsoonis, tehes asju, mida justkui polegi enda jaoks selgeks mõelnud ning veetes aega inimestega, kellega saame olla „mina ise.“ Aga kas „mina ise“ on alati parim olemise viis? 

Võib juhtuda, et meie minapilt on juba kümneid aastaid aegunud. Oleme oma lapsepõlvehaavade kogum ning need haavad tantsivad teiste inimeste haavadega kirglikke tantse, reageerides igale sädemele metsatulekahjuga. Vahel on meie käitumismustrid nii iseenesestmõistetavaks muutunud, et me isegi ei vaatle neid enam tähelepanelikult. Need on nagu meie sahtlipõhjad, kus tolmu all kolletumas vana prügi ja eelmiste üürikorterite võtmed. Ja siis tuleb ootamatult torm. Keegi sureb, keegi lahkub või kaotame midagi, mis enne justkui elule mõtte andis. Maa jalge all laguneb täielikult ning leiame end leinamas eelmiste identiteetide rususid.

Tahaks roomata tagasi vana ja mugava juurde, aga see ei sobitu enam meie hingearenguga. Oleme justkui ussid, kes nahka vahetavad. Ning kuigi uus nahk tundub alguses hell ja ebamugav, ei suuda me end enam vanasse reaalsusesse tagasi pigistada. Sündimine on valus. Esimesed sammud värelevatel hirvejalgadel on hirmuäratavad. Tuleb kohaneda mõttega, et oleme teekonnal teadmatusse ning meid aitab sel rajal vaid usk suuremasse plaani. Nähtamatusse on meil, surelikel, raske uskuda. Tahame asju ikka käega katsuda ja oma silmaga üle vaadata, enne kui tunnistame nende olemasolu. Aga just pimeduses päriselt kohal olles ning sellega rahu tehes anname võimaluse maailmale omasoodu pöörelda.

Merel, kuul ja tähtedel on tsüklid, miks peaks meil olema teistmoodi? Need samad kindlakäelised jõud, mis meid maapinnal kinni hoiavad, juhivad sama veendumusega ka meie saatust. Andesta endale teadmatus ja lõõgastu. Kõik on alati nii nagu olema peab ning mida rutem suudad end hirmudest vabastada, seda kiiremini uus ja parem reaalsus kätte jõuab. Vahel, kui sulle tundub, et sind on maetud, on sind tegelikult alles istutatud.

Ees ootavad uued õied ja päikesekiired ning nende soojus tundub kontrastina pärast pilkast pimedust veelgi kosutavam. Mul oli au kohata paari aasta eest üht vana teadjameest, kes mulle tunde ja tunde maalt ja merelt lugusid rääkis. Üritasin temalt elu mõtte kohta küsida, kuid jutud tema seiklustest ja looduse maagiast täitsid terve õhtupooliku. Lõpuks alistusin täielikult ning olin lihtsalt kohal. Kui ta mind hiljem ära saatis, vaatas ta rahuliku muigega üle õla ja ütles kuldsed sõnad, mille järgi nüüd elan: „Ära kunagi karda muutuda – täielikult.“

Soovin kõikidele jumalannadele  julgust end uuesti luua ning õrnust iseenda vastu hetkedel, mil see veel täiuslikult välja ei tule.

Kolumn ilmus ajakirjas Buduaar jaanuar - veebruar 2019.