Kerli lugu: minu mees on kapigei

Kui ma Kevinit kohtasin, uskusin, et olen lõpuks leidnud selle Mr Õige. Oli ka viimane aeg, sest sain 30 ja tahtsin väga peret luua, siiani aga ei olnud ükski suhe nii kindel ja hea olnud, et pisiperet muretseda.

Keviniga kohtusime ööklubis. Olin alati veendunud, et sealt ma meest ei leia, sest minu tüüpi mehed lihtsalt ei käi ööklubides. Aga näed, eksisin – leidsin klubist superlaheda, intelligentse, kena, targa, eduka, hooliva ja koduhoidva mehe. Kus ta küll varem oli? Aga loomulikult välismaal. Kevin oli Eestis olnud vaid viimased pool aastat. 11 aastat elas ta erinevates riikides – käis ülikoolis ning tegi karjääri.

Me leidsime kohe klapi ja kuna selgus, et kumbki meist pole eriline ööklubifänn, seadsime üheskoos sammud ümber nurga asuvasse lounge’i, kus oli vähem rahvast ja sai mõnusasti juttu ajada. 

Uskumatu, aga temas oli kõik see olemas, mida ma kunagi oma wish list’i kirja olin pannud – ta ei suitsetanud, peaaegu ei joonud (klaasike head veini toidu kõrvale on ju lubatud), tegi palju sporti, armastas lapsi ja loomi, unistas oma majast ja perest ning pulmadest. Nagu ta tunnistas, tuli ta tagasi Eestisse just selleks, et leida endale armas naine ja luua perekond.

Pool aastat pärast tutvumist sõitsime Kariibi mere äärde puhkama ja seal see juhtus – Kevin palus mind endale naiseks. Loomulikult ma nõustusin. Eestis oli siis talv ja ideaalne aeg pulmade planeerimiseks – reisilt tagasi tulles tegime sõpradele ja sugulastele väikese kihluspeo ja panime paika pulmakuupäeva. Oi kuidas mu sõbrannad mind kadestasid, tegelikult ikka rõõmustasid ka minu üle. Sest kuigi 30 on juba piisav vanus, polnud minu neljast parimast sõbrannast keegi veel abiellunud ega lapsi saanud.

Pulmad toimusid nüüdseks kaks aastat tagasi augustis. Kogu see suvi oli täiesti pöörane aeg, sest paralleelselt pulmade ettevalmistusega toimus veel mitu asja – me ehitasime endale oma kodu, ma olin esimesi kuid beebiootel ning Kevin alustas koos oma endise välismaa ülemusega ühist äri. See tegi mind natuke kurvaks, sest Kevin hakkas taas palju ringi reisima ja ma muretsesin juba ette, kas ta ikka beebi sündimisel minu kõrval on. 

Etteruttavalt ütlen, et muidugi ta oli minu kõrval, sest ta on lihtsalt väga hooliv ja hoolitsev mees, ja ka fantastiline isa. Lisaks kõigele sellele rabas Kevin mind kaks nädalat enne pulmi jalust uudisega, mille tõttu oleks meie pulmad peaaegu ära jäänud. Ta nimelt tunnistas mulle, et on gei ja ma olen esimene naine, kellega ta on koos elanud. Ta on geimees, kes naudib seksi meestega, aga armastab mind ja kogu seda elu koos minuga. Ma olin selleks ajaks Kevinist juba beebiootel, nii et tunded mu peas ja südames olid segased, aga me rääkisime Keviniga sellest varajaste hommikutundideni ja ma sain aru, et tegelikult on ta endiselt mulle ideaalne mees. Nii arvasin ma enne pulmi ja arvan ka praegu.

Kuna mind pole õnnistatud kõrge seksuaalse libiidoga, tundub kord või paar korda kuus seksida mulle täiesti normaalne. Mulle on palju olulisem kõik muu, mis paarisuhte juures oluline on, ja seda pakub Kevin mulle sajaprotsendiliselt. Juba see, et me räägime ja lahendame kõik oma probleemid rääkides, on midagi sellist, mida mul varasemates suhetes meestega pole teha õnnestunud. Kevin ütles mulle: „Kallis, kui sa unustad selle ära, mis ma sulle rääkisin oma seksuaalse mineviku kohta, kas on midagi veel, mis keelab sul täna ja homme minuga koos õnnelik olemast?“ Ja tegelikult ei ole ju ühtegi sellist põhjust – ta on superhoolitsev, armastav, perekeskne, loominguline, hoolitsetud ja nii edasi. Ta on kõike seda, mida enamik naisi mehelt ootavad, aga kahjuks kunagi ei saa, sest tavalised mehed lihtsalt ei suuda olla seda kõike üheaegselt. Ja kui nüüd hoolikalt mõelda, siis olen tänu sellele valikule alatiseks hoitud enamiku naiste kõige suurema hirmu eest – mu mees ei leia endale uut ja nooremat naist ega peta mind teise naisega, sest teda lihtsalt ei huvita naised. Perekond on talle kõige tähtsam ja selles osas ei ole ka geimehed mulle konkurendiks, kuna nad ei saaks sünnitada talle lapsi.

Olen kindel, et me jagame Keviniga teineteisele igapäevaselt armastust rohkem kui enamik tavalisi Eesti abielupaare. Me kallistame ja musitame kümneid kordi päevas, mul on vaasis kogu aeg värsked lilled, mida mu mees toob, ta on helde ja rõõmsameelne, teeb pidevalt üllatusi ja ajab mind naerma. Ma olen tema kuninganna ainuüksi juba seetõttu, et sünnitasin talle lapse. Kindlasti te küsite nüüd minult, kuidas jääb siis sellega, et ta on ju tegelikult gei ja tõenäoliselt on nii temal kui minul mingisugused seksuaalsed vajadused? Me seksime täpselt nii palju kui mina soovin ja ma pean teile tunnistama, et nüüd, pärast lapse sündi ei olegi mul väga seksiisu olnud, sest pole lihtsalt aega olnud seksi jaoks. Seksinud oleme vaid paar korda, aga need on olnud väga romantilised ja kaunid hetked. Alguses oli meil kokkulepe, et ta on mulle truu. Ühel hetkel aga kasvas mu armastus tema vastu sedavõrd suureks, et me kehtestasime uued reeglid – ta võib pidada armukest või suhelda ka meestega, aga seda ei tohi juhtuda Eestis ja Eesti meestega. Kevinile oli see igati okei, sest ka tema ei soovi, et Eestis keegi tema orientatsiooni kohta teada saaks. Ta armastab väga oma ema, kes ei tea siiani Kevini minevikust ega homoseksuaalsusest midagi. Ei sõbrad ega sugulased – keegi Eestis ei tea, et Kevinil on seljataga pikk geimehe ajalugu. Ja las see jääbki nii. Nagu Kevin ütleb, oli see ka põhiline põhjus, mis ka kunagi pärast kooli Eestist lahkus – et saaks kuskil kaugemal olla tema ise ja teha seda nii, et keegi lähedastest kannatama ei peaks. Nüüd aga saabus tagasi koju, et viia ellu oma suuremad unistused, need, mis on seksist tähtsamad – perekond ja lapsed.

Ma arvasin kaua, et vaid minul on selline natuke teistsugune suhe, aga nüüd olen rohkem avatud silmadega vaadanud ja ka teiste inimeste lugusid kuulnud ning tean, et selliseid mehi on päris palju. Väga paljud hoiavad oma homoseksuaalsust naiste eest saladuses ja seda enam on mul hea meel, et Kevin mulle sellest ise rääkis. Paljudel meestel on see sisemine vajadus ja tõmme, aga nad häbenevad seda välja näidata, või siis peavad nagu Kevingi olulisemaks traditsioonilisi peresuhteid.

„Kerli, sa ei kujuta ette, kui palju on Eestis kapigeisid, neid mehi, kellel on pere ja lapsed, aga kes käivad oma meesarmukestega reisidel või niisama nädalalõppu veetmas. Selliseid mehi on vähemalt sama palju kui puhtaid geimehi ehk siis statistiliselt peaks iga kümnes tuttav mees selline olema,“ on Kevin veendunud. Ma usun, et tal on õigus, sest mu sõbrannad, kes tihti ööklubides käivad, on rääkinud abielumeestest, kes noorte naiste asemel klubis iharalt hoopis poisse vaatavad ja neist mõnega koos peolt lahkuvad. Olen kuulnud nimesid nii poliitikute, muusikute, firmajuhtide kui teiste avalikkusele teada-tuntud meeste seast, kes kõik on avalikult heterod ja salaja geid.

Ma ei tea, mida tunnevad või kui palju teavad oma meeste eludest need teised naised, kes on abielus selliste meestega, aga ma tean, et mina olen tegelikult väga õnnelikus abielus. Ja las meil Keviniga olla see väike saladus nii sõprade kui sugulaste ees.

Buduaarile Kerlilt

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar Shopping talv 2013