KERTTU RAKKE AVALDAB ARVAMUST vanade emmede kohta
Pilt: Egerta Mändmets

Umbes kümme-viisteist aastat tagasi hakkasid neljakümnendates eluaastates tuntud daamid lapsi saama ja neist kirjutati ajakirjanduses. Siis oli kuulda hääli, et lõpuks ometi on see aktsepteeritav, lõpuks ometi ei peeta enam ebanormaalseks, kui ema pole enam esimeses nooruses. Praegu pole see enam mingi ime, pigem on tõusnud nende naiste vanus, kellelt küsitakse: „Noh, kas perelisa ka plaanis on?”

Mäletan, et nõukogude ajal sosistati „vanade” emmede seljataga, sest neid peeti pisut kummalisteks. Mine tea, ehk oli see lihtsalt üks teema paljudest, mida pahatahtlikult hukka mõista? Kuna tollal seebikaid ega kõmulehti polnud ning enese väljaelamisvõimalusi vähe, klatšiti kõvasti ning jutuaineks sobis kõik, mis natukenegi sõnakuuleliku massi arvamusest erinev oli. Samas olidki „vanad” emad siis natuke teistsugused.

Meie majas elas abielupaar, kes oli oma lapsed saanud neljakümnendates. Need lapsed olid väga tagasihoidlikud, ei jooksnud ega turninud ning käisid alati soojemalt riides kui meie, nende eakaaslased. Suurt sõprust siit ei sündinud. Kui mõni aasta hiljem kohtasin üht 42-aastast titemammat, kes käis vanamoodsama mantliga kui mu vanaema, kinnistus minus mõte, et lapsi tuleb saada noorelt: vanad vanemad ei ole lastele kasulikud. Minuga nõustus ka mu noorem õde, sest nende klassi lapsevanemate seas oli meie ema vanuselt teine ja mu õel oli piinlik, et tal on nii vana ema. (Muide, meie ema oli õe sündides 29.)

Kakskümmend kaks – viimane taks!

Kui ma 18-aastaselt esimest korda emaks sain, ei tundnud ma end liiga noorena. Mu kolm parimat sõbrannat olid kõik saanud oma esimese lapse 17-aastaselt. Pigem tundsin ma end hoopis liiga vanana! Aga eks tollal olidki teistmoodi põhimõtted, eriti väikelinnades ja maal. „Kakskümmend kaks – viimane taks!” – sellega mõeldi küll eelkõige mehele saamist, mitte last, aga siis käisid need asjad käsikäes. Kui tüdruk rasedaks jäi, tehti pulmad, ka siis, kui tundeid oli vähevõitu. Vist pole vaja mainida, et ükski mu kolmest sõbrannast ei elanud oma esimese abikaasaga kuigi kaua.

Päris vanasti, kui kirjad liikusid ühest külast teise mitu päeva ja elati koos, kuni surm lahutas, oli peres palju lapsi ja seega loomulik, et nooremate sündides oli ema juba keskeas. Aga ka siis ei peetud „vanalt” sünnitamist päris õigeks. Ehk seetõttu, et lapsega koos olemiseks ei pruugi jääda piisavalt aega ja see oleks lapse suhtes ebaõiglane? Või peeti häbiväärseks, et nii „kõrges eas” veel „vanainimeste asja” tehti?

Minu vanavanaemal oli kaheksa last. Viimast ootama jäädes oli ta juba üle neljakümne ja täiesti tõsiselt mõelnud abordile – jah, seda tehti ka sada aastat tagasi, ja muidugi oli see keelatud – ikkagi nii vana juba ja mida külarahvas arvab. Õnneks mõtles ta ühe värvika unenäo tõttu ümber ja nii oli mul rõõm omada väga toredat vanatädi. Mu isa ema aga oli oma esimese lapse sündides neljakümnene ega hoolinud külarahva arvamusest üldse. Mäletan, et mu isa vanemate kõrge vanus tuli sageli jutuks ja mitte positiivses võtmes, ning see kinnitas mu arvamust, et  40-aastased on lapse saamiseks täiesti kindlalt liiga vanad.

Kolm eri põlvkonda

Teist korda sain ma emaks 39-aastaselt. Tunnistan, et ei tundnud end üldse liiga vanana, mis sest, et üks mu tollastest sõbrannadest oli pool aastat varem vanaemaks saanud ning ma ise titemaailmast aastaid teadlikult eemal olnud. Ei saa ka öelda, et ma oleksin end kuidagi noorena tundnud – tundsin end täiesti iseendana, mingit vanust määratlemata.

Minu poeg on mu tütrest peaaegu 21 aastat vanem – mu laste vanusevahe on suurem kui minul ja mu pojal. Võib öelda, et esindame kolme eri põlvkonda. Ja see on minu arust väga tore! Umbes sama suur vanusevahe oli ka mu vanavanaema vanimal ja noorimal lapsel, aga temal mahtus nende kahe vahele veel kuus last. Mu tuttavate seas on selliseid peresid päris mitu, kus vanemad lapsed on juba täiskasvanud, nooremad aga lasteaiaealised, mõnes mängivad lapselapsed oma tädide ja onudega, olles neist teinekord vanemadki. Praeguseks on vanaemaks saanud ka kõik mu kolm eelpool nimetatud sõbrannat, kaks neist lausa mitmekordselt.

Mul on hea meel, et „vana” emmena on mul põhjust suhelda igapäevaselt endast nooremate inimestega, oma lapse sõprade vanematega. Saan nii-öelda kätt elu pulsil ja vaimu värskena hoida. Muidugi võib hetkeks kummastust tekitada avastus, et su tütre sõbranna isa on su pojast noorem, aga lõpuks loeb ikka „veregrupp”, mitte vanus või miski muu iseenesestmõistetav. Olen näinud kuueteistkümneaastaseid vanamutte ja kuuekümneaastaseid plikatirtse. Emaks sobimine on muidugi iseasi ega sõltu vanusest kuigipalju.

 

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar september-oktoober 2018.