KERTTU RAKKE: DIAGNOOS kui vaatenurk
Pilt: Egerta Mändmets

Alati on hea, kui on olemas mingi valem või vaatenurk, millega maailma paika seada – kindel hoiak või veendumus, eetilised ja moraalsed piirid. Juba beebieas kujundatakse meie vaatenurki hinnangute ja siltide kaudu: „Vaata, ilus lill!”, „Oi, kaka, päh!”. Ja see on loomulik! Selliste hinnanguliste õpetuste järgi teeme ka oma hilisemaid valikuid. Oluline osa maailmast arusaamisel ongi oskus seda kirjeldada ning seejärel lahterdada.

Eristame üksteist soo, rassi, rahvuse, vanuse, varanduse, usu, poliitiliste ja seksuaalsete eelistuste, elukoha, soengu, töökoha, huvide, kehakaalu, perekonnaseisu ja mille iganes poolest veel. Ja igat gruppi oskame iseloomustada mingi ühise omaduse põhjal. Igasuguste arusaamatuste korral saab siis end lohutada, et „ta on ju kristallilaps” või „kõik Neitsid on pedandid”. Lahterdamine teeb pildi selgemaks ja inimesed erilisemaks. Mul on palju vasakukäelisi sõpru ning kuna olen ise paremakäeline, on nad minu jaoks väga huvitavad. Samas ei taha ma mitte midagi teada oma geisõprade isiklike suhete tehnilisest poolest, kuigi ka seal on palju, mida ma ei tea. Viimasel ajal on mõtet olla oma lahterdustes ettevaatlikum, kuna piir tavalise selekteerimise ja vihakõne vahel kipub ähmastuma ning tolerasti või äärmuslase silti külge saada pole keeruline.

Kui teisi inimesi on lihtne hinnata, vähemalt oma mõtetes, siis enda hinnanguga on asi keerulisem. Teiste lahterdused, nende ettekujutus meist ju meile ei sobi. Nagu ikka, tahaks olla teistest parem, eriline. Ja tahaks ju ka, et keegi ütleks, kuidas asjad tegelikult on. Mida salapärasem, ootamatum ja loogilisem selgitus, seda parem. Nii käiaksegi mööda ennustajaid, ususekte ja esoteerikuid. Ja see on loomulik, sest igal inimesel on ju õigus teada, kes ta oli eelmises elus, kes talle needuse peale pani, kas tulnukad on olemas ja mis saab meist pärast surma. Lisaks muidugi isiklik huvi, et kuidas Universumi rahakraane ja armujõgesid enda suunas voolama panna. Kuna seda koolis ei õpetata ning vaatenurgad sellele on erinevad, tulebki ise otsida.

Pärast seanssi on lihtne olla rõõmsam ja lootusrikkam, tšakrad puhtad ning süda kerge, et sai rääkida tund aega ainult iseendast, täiesti võõra inimesega ja äärmiselt isiklikel teemadel. Kui on teada, missugused eelmise elu pained, vanemate patud või taevakehade asend on siiani takistanud õnne õuele saabumast, saab maailma enda jaoks taas uutmoodi lahti mõtestada. Vahet pole, kas tegemist on tõe või soovmõtlemisega – uus vaatenurk toob uusi mõtteid ning kaugel see õnngi siis on.

Tegin kevadel Maarja Külas meediakoolitust ning ööbisin psühholoogi kabinetis. Seal, teadagi, on kõik raamatud psühholoogiast ja psühhiaatriast. Mulle sattus kätte Paula Tilli „Teisiti. Minu Aspergeri-elu” – Rootsis elava soomlanna raamat oma elust Aspergeri sündroomiga. See on üks autismispektri häireid. Mida rohkem ma raamatut lugesin, seda rohkem süvenes minus äratundmine, et ka mul võib olla Asperger. Kohati oli tunne, nagu Paula Tilli oleks välja öelnud mõtted, mida ma ise veel välja mõelda pole jõudnud – nii sügaval sees ja õiged tundusid need. Muidugi ei langenud mu mõtted sajaprotsendiliselt raamatus tooduga kokku – autismispektri häireid on erinevaid, lisaks veel isikuomadused, päritolu ja muu –, aga siiski sain endale mõtlemisainet. Olin leidmas endale seda valemit, vaatenurka, mille abil oma maailma paika seada! Lõpuks ometi – pärast kümneid aastaid ebakindlust ja tõeotsinguid!

Ma olen võimeline tundide kaupa süvenenult tööd tegema ning päevade kaupa kodus istuma, nii-öelda oma maailmas, tundmata mingitki igatsust inimliku suhtluse järele – puhas Asperger. Ma olen kohati liiga otsekohene – Asperger. Mu huumorisoon ei lange teiste omaga alati kokku – Asperger. Ma pole kuigi kaastundlik – Asperger. Ma võin paanitseda pisiasjade pärast ja lasta suurtel asjadel rahumeeli üle pea kasvada – Asperger. Ja nii edasi, ja nii edasi. Eneseväärikuse huvides rohkem ei loetle.

Järgmisel hommikul ei olnud ma oma uude valemisse enam nii armunud kui öösel raamatut lugedes, ent mõte ei andnud mulle rahu. On ju Asperger üks selliseid haigusi, mida minu lapsepõlves ei diagnoositud. Kõik mu kunagised eksimused said nüüd, läbi Aspergeri prisma nähtult, hoopis teise värvi: ma poleks ju saanudki paremini teha, kuna mul on Asperger! Sel hetkel lõi see just sedamoodi välja! Lausa lennates lappasin mälestusi, nähes kõike uue nurga alt. Pole midagi öelda – maailm sai selgemaks. Nagu oleksid kõik tšakrad korraga avanenud!

Helistasin sõbrannale, et rääkida oma avastusest.

„Muidugi on sul Asperger, sellepärast sa minu Aspergerist pojaga nii hästi läbi saadki,” valas sõbranna õli tulle. Varem olin ma arvanud, et saan tema pojaga hästi läbi sellepärast, et ta poeg on lihtsalt väga lahe tüüp.

Avastasin, et ka minu seriaalieelistuste seas on tegelased, kellel on teatud raskusi maailmaga kohanemise ja teistest inimestest arusaamisega. On see ehk äratundmisrõõm, samastumine peategelasega ilma seda soovimata? 

Näiteks „Dexter” – selles seriaalis, eriti algul, ei olnud minu jaoks peateemaks üldse sarimõrvad, vaid oma „tumeda kaaslase” vältimine ja varjamine ning püüd sobitada ennast maailma, kus on inimesed, kellest hoolid. Või siis „Kondid” („Bones”). Ma naudin Brennani antropoloogilisi kommentaare, eriti kui ta lammutab oma loogikaga soovmõtlemisi romantika või religiooni teemadel. Ja muidugi „Sherlock New Yorgis” („Elementary”), kus mulle meeldib peategelase egotsentriline, ent loogiline käitumine.

Peaaegu kaks nädalat käisin ringi, Asperger nii-öelda tagataskus, lahendasin enda jaoks maailma ülesandeid uue ja magusa valemiga. Siis aga jõudis mulle kohale, mida ma tegelikult teen: ma olen täiesti vabatahtlikult ja rahumeeli valmis vastu võtma diagnoosi – järjekordset lahterdust?

Tean naist, kes räägib kõigile, et tal on ametlikult hüpohondria. Tegelikult keegi seda tal diagnoosinud pole, kuna „psühhiaatri juures käivad ainult hullud”, aga see ei takista tal teistele õigel hetkel oma hüpohondriast rääkimast. Ta toob selle vabanduseks oma hoolimatule ja ebaviisakale käitumisele, et tunda hukkamõistu asemel kaastunnet.

Tean üht teist naist, kellel ongi hüpohondria. Tema tutvusringkonnas teavad tema diagnoosi vähesed, sest sel naisel on palju muud, millega ennast identifitseerida. Päris mitut sellist naist tean ka, kes on endale diagnoosi „ostnud”, et vähenenud töövõime tõttu tasuta haigekassa kindlustust saada.

Ja veel tean üht naist, kellel varases lapsepõlves diagnoositi lisaks liikumispuudele ka raske psüühikahäire. Nüüd, aastakümneid hiljem, pärast korduvaid arstlikke komisjone ja töövõime hindamisi, on diagnoos tal endiselt alles. Ta pole vajanud ühtki tabletti ega erirežiimi, tema psüühika on sama korras nagu igal teisel, kui mitte paremas seisus. Kui ta oli viimasel rehabilitatsiooniplaani koostamisel küsinud, miks tal endiselt vana ja sobimatu diagnoos on, vastasid ametnikuprouad: „Aga kas see polegi siis teie enda soov? Selle diagnoosiga saate ju rohkem raha!”. Silmas oli peetud igakuist puudetoetust. Mu tuttav oli pahane: „Paarikümne lisaeuro eest kuus peaksin tahtma lasta end psüühiliselt haigeks nimetada?”

Kui ma neile naistele mõtlesin, loobusin Aspergerist kui oma isiklikust valemist. Ehk on mu „kiiksud” seletatavad hoopis sellega, et olen loomeinimene? Või pole ma lihtsalt kõige meeldivam inimene? Kõiki ebameeldivusi ei saa ju haigustena välja vabandada ning nii diagnoosiga kui ilma on alati võimalus püüda paremini käituda. 

Jah, autismispektrist leiaks igasuguseid diagnoose, millega hullata – kõrvutada erinevaid sümptomeid oma nihkes maailmavaatega ning siis lasta fantaasial lennata. Aga muud mõtet kui meelelahutus pole vaja siit otsida. Üks asi on avatud mõtetega oma minevikus surkida, et samu mustreid mitte korrata, teine asi aga on otsida vabandusi ja süüdistusi, miks ei elata sellist elu, nagu võiks. 

Minevikupainete peletamiseks meeldib mulle fraas, mida ütles üks kurikael seriaalis „Varjukülg” („Blindspot”): „Jah, elu on andnud sulle viletsad kaardid. Nüüd on aeg need käest panna.” Teinekord toimibki see, kui järjekordse kaardiladumise asemel hoopis kaardid nii-öelda käest panna, elada elu, mitte selle üle juurelda.

 

 

Kolumn ilmus ajakirjas Buduaar november-detsembes 2018.