KERTU SILLA-KUUT: "Elu õnnelikumad ajad on veel ees!"
Pilt: Helle Arop

„See aasta oli väga teistmoodi... kohe hoopis teistmoodi,” ütleb  Kertu Silla-Kuut (47). Kurvad noodid naise hääles ei saa aga kauaks kõlapinda. Kertu elus on algamas uus peatükk ning tema säravad silmad ja sõnad kinnitavad, et elu õnnelikumad ajad on kindlasti veel ees.

Kui Kertuga  Kuressaares kohtume, on tema abikaasa, muusik Uku Kuudi lahkumisest möödas pea aasta. See aeg on olnud kaunile Kertule raske ja sellest rääkida on senini raske. Tema sõnadetagi olek peegeldab, et aega on veel vaja, kuid täna on ta selleks rohkem valmis kui veel pool aastat tagasi... Kertu valib väikese butiikhotelli ärklikorrusel pildistamise tarbeks kleite ja sobitab neid  kaasa võetud aksessuaaridega. Tema graatsilised liigutused ja tasane hääl lubavad aimata, et naine on kaameratega harjunud glamuuritar, sest mitte miski tema välimuses ei viita sellele, et kõige õnnelikumalt tunneb ta end hoopis päikesepealinnast ligi 50 km kaugusel, Tornimäe lähedal, väikeses külas koos kolme kassiga, nautides vaadet avaratele põldudele.  

Killuke glamuuri

Osav pooside vahetus ja miimika reedavad, et kaamera armastab Kertut ja Kertu kaamerat. Omajagu glamuuri ja pealinnaelu on viiendat põlve tallinlanna ka kogenud. „Võib-olla minu boheemlus ongi hoopis glamuur. Kõik on nii, nagu me seda ise näeme. Mullivesi võib vahel olla ka pidulikum kui allikavesi. Allikavesi on kindlasti eksklusiivsem,” naerab ta.

Kertu on käinud modellikoolis Sixtina, osalenud lugematutel moeetendustel „üks crazym kui teine” ning olnud isegi disainer Aldo Järvsoo üks esimestest modellidest. „See oli ikkagi üks kirju elu! Põnevaid inimesi minu ümber oli palju. Sellest ajast on endalegi jäänud tutvusi, keda meenutan ja jälgin nüüd läbi elu,” ütleb ta ja lisab, et pigem ikka meenub see kõik ühe tiluliluna. Ilmselt seepärast ei võtnudki ta asja tõsisemalt, sest on alati hinnanud sisu rohkem kui välist poolt. „Olin alustamiseks liiga vana ja nagu praegugi – liiga omapärane,” räägib Kertu, miks temast modellimaailmas toona asja ei saanud.

Siiski on siiani rõõm olla iluloojatele lähedal ja kanda nende loomingut. „Need on olnud toredad hetked ja ilusaid riided olen ikka nõus jälle kandma,” rõõmustab Kertu, kes tänaseni saab võimalusi mõnes põnevas projektis kaasa lüüa.

„Läbitõmbetuult” taga ei nuta

Oluliselt rohkem kui glamuur ja kaunid riided lööb Kertu silmad särama hoopis aiandus. „Ootan sügiseti põnevusega, millal tulevad firmadel välja uued seemned ja kevadel ootan ja vaatan, kuidas külvatud seemned tärkavad! Vaat selline olen ma tegelikult – see on see, mis mu silma seni särama on pannud!”

See aasta on olnud teistmoodi ja seetõttu on Kertu ka oma suurimast kirest puhanud. Looduski toetas teda selles. „Aias toimetamine ja selle planeerimine on mul varasest lapsepõlvest hinges olnud. Vanaemal oli väga ilus aed ja ma tahtsin samuti osata sellist ilu luua,” meenutab Kertu, kes ei lahkunud kunagi vanaema aiast, ilma et poleks saanud sealt kaasa peotäit lilli. „See oli meil vanaemaga väike rituaal enne linnaminekut. Mina näitasin, milliseid lilli soovin, ja vanaema lõikas mulle neid peenrast. Sõitsin Haabneemest koju kesklinna, hing värises sees, sest mul oli nii palju ilu kaasas, et oleksin võinud lõhki minna,” meenutab ta heldimusega.

Lilled ja nendega ruumide dekoreerimine on Kertu üks hobidest, millega saab teisigi rõõmustada. „Tegelikult olen terve elu mingis vormis kunsti õppinud, läbi selle olen õppinud ka ümbritseva keskkonna märkamist. See kõik kokku ongi teinud selle, mida ma oskan.”

Pealinnaelu ja -melu Kertut enam ei tõmba. „Isegi Kuressaarde ei tõmba mind tihti... aga minu kodu ja sealt avanevad vaated… Seal olen ma tõeliselt õnnelik,” ütleb Kertu, kui sügisesed pilved suvises taevas tema pilku köidavad ja mõte kodule triivib.

„Meil Eestis ei ole metropolidega sarnast melu, seega pole midagi taga nutta. Pidu on ikka inimeses eneses ja viimastel aastatel on melu olnud just seal, kus ma elan, meie oma kodus.” Kertut lõbustab arusaam sellest, justkui oleks ta maale kolides millestki loobunud või midagi ohverdanud. „Ei ole! Pigem on elukvaliteet tõusnud. Mõned asjad on küll seeläbi keerulisemad, et elan „kaugel saarel” ja eemal tõmbekeskusest, aga Tallinna „läbitõmbetuult” ma ka taga ei nuta,” ütleb ta resoluutselt.

„Nüüd saan aru, et igatsesin toona oma ruumi, privaatsuse ja rahu järele. Selle olen ma saanud. Lisaks veel kauni looduse, mida ma ei väsi imetlemast,” räägib naine, keda on saatnud soov maale kolida juba varastest kahekümnendatest.

Täna toimetab ta oma kodutalus koos kolme kassiga. „Mitte keegi ei saa kõigega ise hakkama, räägitagu mis iganes. Ja mis hind sellel üleüldse on?” vastab Kertu küsimusele, kuidas ta üksi suure majapidamisega toime tuleb. „Kui ma millegagi hakkama ei saa, siis ma lihtsalt ei tee seda.” Aga Kertul on vedanud. Ta on hoitud. „Olen kõigile väga tänulik. Muidugi on väga olulisi asju, mille jaoks mul lihtsalt pole ressursse. Siis lihtsalt tuleb olla rahul sellega, mis on.”

Hüvastijätt...

Aasta tagasi jättis Kertu hüvasti oma abikaasaga, kelle eest tuli tal aastaid ööpäevaringselt hoolt kanda. „Kindlasti olen pannud Ukut, peale tema lahkumist, enda pärast muretsema ja mul on sellepärast kahju,” ütleb ta kurvalt.

„Kui keegi lahkub, siis teda lihtsalt ei ole enam ja mingi aja pärast on vaid mälestused. Kõigepealt siiski on fakt, et meie pilgud ja meie ise ei kohtu enam reaalselt kunagi. See on liiga kõikehõlmav kurbus. Valu saab kaaslaseks segaduse. Pisarad ainult voolavad ja voolavad. Ühel hetkel ei ole neid enam võimalik varjata. Päevadel pole enam põhjuseid ja miski ei kohusta. Isegi unevajadus. Mul puudus reaalse eluga kokkupuude. Ei saanud aru, mida minuga räägiti ja mida minult oodatakse. Kodust väljas ei tunne veel siiani inimesi ära,” ütleb ta vaikselt ja lisab, et kõik tuleb tagasi visalt ja sammhaaval. Täna on Kertul mehe pärast südames rahu. „Selle andis teadmine, et enam ei pea ta kannatama. Ma ise paranen samuti iga päevaga, aga see protsess on aeglane. Kindlasti läheb veel aega.”

Kertu tunnistab, et on kõigi Uku haiguseaastate jooksul kandnud endas palju tundeid, neid siiski trotsides, püüdes vapper olla, sest päevad ja olukorrad nõudsid toimetulemist. „Ei taha ju kurvastada inimest, kes tegelikult kannatab ja on samuti kursis, et tema enam siia ei jää.”

Nüüd, hiljem, on naine mõistnud, et on kõikide allasurutud tunnetega kõik need aastad tegelikult oma meest taga igatsenud. „Selle arusaamani jõudmine oli kõige raskem ja valusam hetk ning kõige ebaõiglasem ja kurvem. Ma ei oskagi seda kirjeldada – elad, näed, hoolid, aga tegelikult igatsed tema kohalolekut, mida ei tule enam kunagi. Ta ei panegi oma käsi sinu ümber nagu varem, ainult tema pilk ja hoolimine on veel alles, aga seegi jääb päev-päevalt hapramaks. Selline igatsus! Millest siin rääkida, kui seda muuta ei saa! Ei selles hetkes ega ka enam tagantjärele.”

Sellest ajast, kui Kertu Ukuga koos on olnud, saadab teda enda sõnul pidevalt mingi eriline flow. „Nii ka praegu. Hoian Ukut oma südames, tema saadab mind oma sooja pilguga.”

Siiski on naise suul täna säravaid noote ja naeratusi palju. „Elu õnnelikumad ajad on kindlasti veel ees. Kõik, mis on olnud, on kogemus. Armas ja ilus mälestus, mis on mind õpetanud. Ütlen alati, et minu mees armastas mind paremaks. Tema kõrval hakkasin ennast hindama sellisena, nagu olen. Aga vaatame…”

Ja uus algus

„Pikkades pimedates õhtutes on nii vähe tunde, et võib lihtsalt varem magama minna,” naerab loo peategelane vastuseks minu küsimusele, et kuidas ta keset pilkast maaelu sügiskaamost trotsib. Tegelikult aega niisama konutada naisel polegi – Kertu armastab väga kunsti ja on seda erinevates vormides kogu elu õppinud ning eelmisest sügisest, mil tema ellu tekkis rohkem vaba aega, otsustas ta astuda Kuressaare Ametikooli kujundusgraafika erialale. „Olin kõik need aastad hoidnud pintsleid ja pliiatseid käeulatuses, lootuses, kui tekib hetk. Seda hetke ei tekkinud.”

Lõpuks aga sattuski naine maalikursusele. „Kohe ma ei taibanudki, et see on kool, sest pintsli uuesti kätte võtmine oli piisavalt keeruline,” naerab Kertu. „Hakkasin tasapisi harjuma ja elu uurima. Hiljem sain võimaluse liituda kujundusgraafika kursusega. Nii põnev on!”

Samast koolist on ta endale saanud ka suurepärase mõttekaaslase ja uue ihufotograafi, Helle Aropi, kes on ka artikli kaunite fotode taga. „See oli huvitav, et sattusin oma kursuse praktikal kokku kahe 19-aastase tüdrukuga. Muidugi mõtlesin, et kas tõesti – kuus nädalat koos 19-aastastega. Mis mõttes?! Aga Hellega oli meil ühine soov ahmida endasse kõike, mis sellel koolil meile fotograafias pakkuda on.” Nii veedetigi meeleolukad nädalad koos ühes standardseimas ja tüüpiliselt igavas Soome asulas.

„Mul ei ole kunagi nii hea olnud ennast pildistada lasta,” kiidab mitmete profifotograafidega koostööd teinud Kertu uut talenti, kelle tegemistel tasuks kindlasti silma peal hoida. „Ta on tundlik portreteerija ja väga hea stiilitajuga. Ma ise ei julge inimesi pildistada, kuid tänu temale proovisin seda esimest korda elus,” räägib naine, kes võib ennast unustada detailide pilti püüdmisesse. „Nii kaovad tunnid. Käin ringi ja näen pilte.”

Kertu tahaks ka ise kätt proovida ja õppida veel paljutki. „Näiteks keraamikat. Olen sisekujunduse õpingutes, lilleseadeid tehes ja aiakujunduse käigus palju ideid tootnud, mida tahaks samuti  realiseerida,” räägib ta õhinaga.

Usk ja unistused

Kertu on õigeusklik. „Usun Jumalat. Tean, et ka inglid on olemas aga ''inglikultuskultuur“on minu jaoks siiski kahtlane.  Oluline on mitte on unustada, et kõige tähtsam on siiiski ligimene.“

Lisaks usub Kertu mõttejõusse ja püüab mõtted helged hoida. „Olen sõnade suhtes tundlik. Naisena olen ka haavatav. Ikka tuleb endale meelde tuletada, et minu reaktsioonid on minu enda, mitte kellegi teise vastutus.”

Nii märkab ta sageli, kuidas lapsevanemad oma lapsi kohtlevad ja tunnetab täiskasvanute headest sõnadest ilmajäämist. „Mõtlen ikka, et me kõik jaksaks armsamaid, lähedasi ja lihtsalt ligimest hea sõnaga hoida. See kannab ja toidab meid rohkem kui hinnangud. Nii kurb on vaadata, kui paarid, kes sõidavad puhkama, torisevad omavahel juba puhkuse alguses, eriti kurb on, kui näen mehi ja naisi, kes on tõrksad ja kõrgid. Kahju on,” räägib naine. „Hea enesehinnang ei ole uhkus ja kõrkus, vaid avatus ja heatahtlikkus ligimese vastu. Iroonia on enesekaitse ja seda esineb ka minul ümbritseva vastu siiski liiga palju.”

Tegelikult on Kertu enda suurim väljakutse hetkel olla julge oma uitmõtete teostamisel ja endast hoolimisel. „Olen ju vaba inimene ja võin teha tegelikult kõike, mida tahan. Aga kas ma julgen?!”

Peale photoshoot’i vahetab Kertu kuldsete südamekestega ehitud kaharat tüllseelikut katnud sooja kampsuni taevasinise jaki vastu, mille rinda ehib, juhus või mitte, südamekujuline prossike.

Kertu tõmbab oma peene piha jakivööga koomale, paneb kontsad jalga ja sätib end kaaslastega hooajalõpupeole.

Südaööl postitab ta Instagrami öövalguse ja -pimeduse kontrastis sündinud foto pealkirjaga „Shadows in the Night”.

Uute alguste terviseks!

 

 

Tekst: Triin Tisler 

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar september-oktoober 2018.