Kuidas hoiduda lapse alandamisest?

{:346271 width=120 height=90 align=right}Kui paljudel on olnud hetki, mil olete olnud tunnistajaks laste ebaõiglasele kohtlemisele ja naeruvääristamisele? Üllatavalt tihti kuuleb ühistranspordis ja mänguplatsil, kuidas tülpinud olekuga täiskasvanu vaatab väikest põlglikult ning lajatab: „ Ära tüüta mind! Mida sa vigised siin! Lollakas selline. Muud ei oska kui pahandusi teha! Ainult muret sinuga kogu aeg! Koju jõuame, küll sa siis näed...“

Veronika Raudsepp Linnupuu
[email protected]

Ja siis imestatakse, miks laps ei soovi veel tükk aega koju minna, hüsteeritsema hakkab ning mõnigi lajatab talle seepeale kindluse mõttes veel vastu sääri.

Miks on vaja last alavääristada ja hirmutada? Eriti veel avalikus kohas. Kas tõesti on enda vaimne seisund nii ebakindel, et kuidagi ei saa last komplekse tekitavate väljenditeta korrale kutsuda?

Loomulikult on ka lapsevanem inimene ja vahel ägestub ning plahvatab. Kuid ägestumisel ja alavääristamisel on vaks vahet. Lapsed teevad rumalusi ja käituvad ebasobivalt, kuna nad lihtsalt ei oska teisiti. Nende närvisüsteem ei ole veel nii arenenud, et hoogu sattununa või kurvastades oskaksid ise parajal hetkel pidama saada. Vanemate osa on selgitada, oma käitumise ja tegemisega eeskuju näidata ning vajadusel tõreleda ja karistada. Lapsi korrale kutsudes on soovitav konstruktiivne kriitika ja asjakohane mõõdukas karistus (nurka panemine jms.) taunitavale käitumisele ja teole, mitte tema sildistamine halvustavade nimedega ja minevikuvigade pideva nina alla hõõrumisega.

{:346268 width=100 height=150 align=left}Põhilised nõuanded, mis on kasvatusalastes raamatutes välja toodud, võib lühidalt kokku võtta nelja punktiga:
Ärge häbenege lapse käest vabandust paluda!
Igaüks võib vahel teha midagi, mida tagantjärele kahetseb ja häbeneb. Ka musterema kaotab aeg-ajalt pea ning on võimeline lapsele laksu andma. Igavlev inimhakatis ei pruugi mõista, miks on vanemate mängud (kodutööd, külaliste võõrustamine, palgatöö, lugemine ja muud hobid) olulisemad kui tema omad. Ja siis järgneb kauplemine ja lõpuks jonnihoog, millele näib kiirustava vanema kohese lahendusena mõjuv füüsiline karistamine. Vahel paistab see isegi õigustatud, kuid igal juhul peaks peale mõlema osapoole rahunemist natuke konfliktsituatsiooni arutama ja vabandust paluma. Oma eksituste tunnistamist saab õppida kõige paremini koduseinte vahel. See kui ema, isa aegajalt üleoleku pjedestaalilt alla laskuvad, aitab kaasa inimliku, vastutustundlikku ja kaastundlikku järglase kasvamisele.

Ärge pritsige sappi!
Frustratsioon on ööpäevaringselt lastega tegeledes kerge tulema. Oma kuhjunuid pingeid on kerge välja elada kellegi peal, keda suudetakse uskuma panna, et tema ongi sinu murede algallikas. Elav mudilane on suuteline oma sebimise ja mängudega pisiasjast kaose tekitama. Kuid kas see on ikka tema süü, et te puhata ei saa, raha napib ja õues sajab vihma? Tegelikult pole ju. Kaasake kasvatustöösse ka laste isa, vanavanemad ja teil on palju kergem.

Lapsed elavad oma vanematele väga kaasa – nad lihtsalt ei oska teisiti. Seletage talle, et teil on mure ja te olete kurb. Seejärel küsige talt, kas ta tahaks teid aidata. Kaasake ta kodutöödesse ja oma tegemistesse või pakkuge välja midagi põnevat, mida saab omaette teha. Lapsed tahavad meeldida. Neile meeldib, kui saavad asja eest kiita. Rakendage seda lapseliku omadust enda kasuks! Lapse uudishimu ja teolust on abiline, mitte vaenlane.

Ärge eelistage üht last teisele!
Äsja kuulsin äärmuslikku lugu emast, kes sõimab oma vanemat poega „värdjaks“ ja ähvardab teda aknast alla visata. Samas saab pisitütar ainult ja üksnes hellituste osaliseks. Poisikesele püütakse iga hinna eest selgeks teha, et ta on rumal, saamatu ja soovimatu ning tema õde on taeva kingitus. Kõigele krooniks korrutatakse lapsele pidevalt, et nad panevad ta varsti lastekodusse, „sest enam ei suuda“!

Kujutage ette, et teie hommik hakkab sõimuga, iga teie tegu saadab moraalitsemine ja õiendamine, teie püüdu „hea olla“ naeruvääristatakse ning antakse pidevalt teada, kui vastik taak te olete. Sealsamas on õde või vend, keda asja eest teist taga väike ja armas olemise eest kallistatakse, musitatakse, kiidetakse ja eelistatakse. Tekib vimm, kas pole? Sest ka sina oled sama pere liige ning vanemlikku armastust väärt. Ei ole saamatuid ja pahatahtlikke lapsi, on vaid vanemad, kes ei suuda nende parimaid külgi näha ja arendada ning märkavad võsukestes vaid rumalusi.

Väärad karistused kasvatavad probleeme!
Iga karistus peab koosnema ka selgitusest, mida ta valesti tegi ja miks see tegu vale on. Sund ilma selgituseta aheldab tärkava isiksuse.

Söögikorra ärajätmine ei mõju kasvavale organismile hästi. Ära võib jätta maiused jms., kuid sööma peab vähemalt kolm korda päevas. Lugemist, nõudepesu ja muud sedaliiki tegevusi karistusena kasutades kasvatate vaid seost nende tegevuste ja vastumeelse suhtumise vahel. Kui laps lööb või hammustab ning saab selle peale rihma – kas see ikka süvendab tema veendumust selles, et tegu on väär? Pigem annab selline kasvatusmeetod mõista, et kui ema või isa lööb, järelikult see ongi siis ainuõige käitumine ja mina teen ka. Lihtsalt pean valima endast nõrgemad.

Sundige laps paigale ja laske tal oma käitumise üle järele mõelda. Suuremate pahanduste puhul on koduarest, Interneti, televiisori ja samalaadsete ellujäämiseks otseselt mittevajalike asjade keeld mõjusam. Ehk hakkab veel igavusest lugemagi ja saab targemaks.

Sõna „lapsevanem“ põhirõhk on osal „vanem“, mis sümboliseerib eeskuju, tarkust, vastutusvõimet ja mõistmist. Vanem on keegi, kes oma olemisega mõjub austamis- ja usaldusväärselt ning ergutab meid temaga samale tasandile pürgima. Headust ja armastust alandamisega ei tekita isegi oma lapses.