KUIDAS LINN mu kolmeks kuuks vigaseks tegi

"Talv ja jää pole kunagi olnud minu lemmikud, kuid mitte eales varem pole ma olnud olukorras, kus ma lausa kardan jääd. Jaanuari esimestel päevadel juhtus minuga õnnetus, mis jääb meelde elu lõpuni ja mis tegi mind kolmeks kuuks vigaseks – kips, kaks operatsiooni, ortoos ja meeletu piin, mis selle kõigega kaasnes.

Kukkusin hommikul libedal jääl, kui olin teel bussi peale, et koju sõita. Vaid üks sekund, see käis nii kähku, et ma ei saanud arugi, kui olin Tallinna kesklinnas tänavanurgal pikali maas. Lähedal olnud noormees aitas mu viisakalt püsti, kuid juba siis tundsin ma, et vasaku käega on midagi valesti. See oli tuim, kuidagi kange. Sõrmi sain liigutada, aga see tekitas valu. Läksin bussipeatusesse, buss tuli ja siis ühel hetkel tundus, et käsi läheb randmest paiste.

Ma ei osanud midagi muud mõelda, kui et ma pean koju jõudma ja kiirabisse helistama. Autoga ma ei sõida, ilm oli külm ja jäine ning käsi tegi valu. Ma pole elu sees kiirabi endale kutsuma pidanud, minuga ei juhtu sellised asju. Ma olin tohutult õnnetu, vihane, segaduses. 

Kiirabi jõudis kiiresti, kolm noormeest tulid tuppa, käsi pandi lahasesse, kanüül paremasse kätte ja nii mind EMOsse viidi. Seal tehti röntgen ja kirurg teatas, et see asi ei parane sul paari nädalaga ära. Siin läheb kolm kuud. Aga kipsist ei piisa. Operatsiooni on vaja, et luud paika saada. Kujutate ette, mida ma sel hetkel tundsin? Kõik minu ümber vajus justkui kokku... 

Käsi kipsis läksin koju, ülejärgmisel päeval tehti operatsioon ning nüüdseks olen üheksa nädalat käinud ringi ortoosiga. Käsi on randmest fikseeritud ja ma olen nagu robot. Elada ühe käega ei ole tore ettevõtmine. Vahetada voodipesu, teha tööd, siduda saapapaelu, pesta potti, tõmmata jopel lukk kinni. 

Ja mis te arvate, kuidas ma sain tööd teha kõik need üheksa nädalat? Ei saanud! Üldse ei saanud tööd teha ja kuna minu tasu on seotud konkreetselt tulemusega, siis ma jäin palgast ilma. Vigane ja palgast ilma.

Nüüd peagi tehakse teine operatsioon, traadid või kruvi või misiganes minu käe sisse pandi, võetakse välja ja siis algab paranemise viimane etapp. Pean hakkama oma kätt randmest uuesti liigutama harjutama. Jumal tänatud, et suveks saab ehk selle kõik selja taha jäetud ja eluga edasi mindud. 

Seda õnnetust ei oleks minuga juhtunud, kui Tallinna tänavad oleksid korras. Aga kes vastutab selle eest? Kohalik omavalitsus. Linn tegi mu kolmeks kuuks vigaseks. "

Buduaarile Liisilt