Reklaam sulgub sekundi pärast

Kuidas ma avastasin, et minu sees on teine hing kasvamas

Mu kallis mees asetas oma pea minu kõhu peale ja ütles, et talle tundub, et beebi on tulemas. Olin ma ju viimasel ajal väga väsinud. Hiilisin tihti päeval töölt koju ja pikutasin tunnikese. Kõik, kes mind tunnevad teavad, et ma olen nagu elektrijänku, kellel energiat jätkub. Otsustasin teha rasedustesti...

Mu kallis mees asetas oma pea minu kõhu peale ja ütles, et talle tundub, et beebi on tulemas. Olin ma ju viimasel ajal väga väsinud. Hiilisin tihti päeval töölt koju ja pikutasin tunnikese. Kõik, kes mind tunnevad teavad, et ma olen nagu elektrijänku, kellel energiat jätkub. Otsustasin teha rasedustesti, kuigi olin veendunud, et see on negatiivne - olin ju lugenud oma ohtlike päevi. Test oli kahe triibuga ehk siis positiivne. Teine triip oli väga õrnalt näha ja olin ikkagi kindel, et ei ole rase. Kuid siiski jäi hingele see hele teine
triip. Saatsin mehe uuesti apteeki mulle uut testi tooma. Teine test osutus esimese koopiaks. Kolmanda testi tegi mu õde, kuna ma soovisin kinnitust, et testil võib tulla kaks triipu. õe test oli 100% ühe triibuga. Nüüd siis oli selge, et mul on pisipere tulemas. Esimene arstivisiit oli kohe järgmisel päeval, kui oli selgunud mu saatus. Arst ütles, et loode on alles kahe nädalane. Ta soovitas mul oma õnne mitte perele ja tuttavatele jagada- olevat veel vara. Ootasime kuni oli möödunud esimene kuu ja siis hõiskasin oma uudist pereliikmetele ja lähedastele sõpradele. Alguses, kui kõht ei kasva ja muudatusi su elus ei ole siis on raske mõista, et kasvatad oma sees uut inimest.
Minu esimene trimester möödus täiesti tavaliselt. Ei loobunud ma milleskist erilisest. Ma olin see õnnelik rase, kes ei pidanud muretsema, et süda läheb pahaks. Söögiisusid mul pole ka rasedusajal olnud. Võibolla mingil määral vaid hapukurgi ja tomatimahla järele. Lähedased väidavad, et ma pole rasedatele omaselt tujutsenud. Käisin tööl edasi, tegin trenni ja päevad möödusid vanas rütmis.Teisel trimestril hakkas kõht ilusti kasvama. Püksinööbid läksid küll kinni, kuid kuidagi ebameeldiv oli mõelda, et surud oma lapsele peale ja seega hakkasin vaikselt ostma veniva ülaosaga pükse.
Tundsin esimest korda beebit oma kõhus, nagu väikesed mullikesed sumiseks mu alakehas. Lapse liigutused on väga kiiresti arenenud ning ta on mind kõvast toksinud. Selgus lapse sugu.
Teavitasin oma tööandjaid (sel ajal oli mul neid kolm), et olen minemas beebipuhkusele. Oma suureks üllatuseks olid nad väga positiivselt meelestatud ja soovisid mulle õnne. Kõik kolm töökohta ootavad mind tagasi oma vanale positsioonile. Siiani teen kõiki töid mingil määral, sest ma lihtsalt ei suuda kodus istuda.

Kolmandal trimestril on ka mind haaranud pesapunumise hoog. Mis ma beebile ostan? Milline vanker, milline voodi? Kus ma teda vannitan, kui mul on dush? Millised riided? Kas julgen osta asju ette? Mis juhtub kui tuleb enneaegne laps ja ma pole üldse kodu valmis pununud selleks ajaks?
Hakkasin käima rasedate võimlemisloengutes ja perekoolis.

Hetkel on mul käsil kaheksanda kuu lõpp. Samal ajal kui ma seda teksti kirjutan,toksib beebi vastu mu kõhtu. Ju on tulemas uus energiajänku. Tundub, et mu tibul on mulle palju öelda ja ma ei suuda ära oodata millal saan talle maailma näidata...


Kiku