Kuidas taltsutada

Paari-kolme aastase lapse nunnu näo ja õrna hääle varju on tihtipeale maskeerunud üks kriiskav ja trampiv paharet. Eriti ehmatav on see kõige esimene hüsteeriahoog ning veelgi šokeerivam on avastada, et siiani abivalmis ja sõnakuulelik kullake on üleöö transformeerunud vaidlevaks, hoolimatuks, isepäiseks ning isegi agressiivseks. Kust ta seda kõike nii üleöö õppis? Palju õnne - teie beebist on saanud ISIKSUS oma mina ning soovidega! Ja see isiksus tahab ja järgmine hetk ei taha, ja siis ta tahab veelgi rohkem kui enne... Ja ta röögib, taob, loobib... Heidab ennast keset vöötrada kummuli, kui sa ei soostu ta hetketuju rahuldama ning on võimeline tegema veel hulga ettearvamatud ja ohtlike tegusid, lihtsalt selleks, et oma tahtmist läbi suruda.

See pidev kemplemine tekitab soovi laps välja lülita, kuid kuna see pole võimalik, ise röökida ning lõpuks väänkaelale paar sähvakat üle tagumiku tõmmata! Antud momendil võib selline “kasvatusmeetod” isegi mõneks ajaks toimida, kuid pikemas perspektiivis kätkeb selline solvav ja alandav tegevus endas riski süvendada lapse agressiivsust ning venitav vägikaikaveo perioodi märksa pikemaks.

Väljanopped Anna Wahlgreni raamatust "Kooskasvamine" (Peatükist "Trotsiiga", lk. 413-416) soovitavad kasutada veidi effektiivsemaid võtteid:

1. Trotsiv laps kannatab sisemise tungi all kõiges kahelda, et suuta vähehaaval mõista asju sügavuti. [....] Mida rahulikud, kindlamad ja stabiilsemad on elu ja trotsieas last ümbritsevad inimesed, seda kergemalt kulgeb lapse niigi piinarikas arenguprotsess.

2. Ükskõik, mida sa väikesele lapsele ka ei ütle, tuleb selle juurde tegudes kindlaks jääda. Päevare