Kuidas tulla toime õdede-vendade armukadedusega

Inimloomuse paratamatuks osaks on soov olla kellelegi tähtsaim. Väike laps, eriti kui ta on senini olnud tähelepanu keskpunktis ja ainus, kogeb suurt segadust avastades, et tema emme ja issi siiani jagamatut tähelepanu hakkab saama veel keegi – uus vend või õde. Lapse ellu lisandub uus emotsioon – armukadedus. Erilist vahet pole, kui suur on laste vanusevahe, uue liikmega harjumine võtab ikkagi natuke aega ja kohanemist. Vähesed lapsed ei adu vaatamata eelnevalt tehtud selgitustööle, mida uue pereliikme ilmumine endaga kaasa toob. Vahe on ainult selles, kui kiiresti vanem õde või vend pisema omaks võtab ning vanemate tähelepanu jagamisest ennast väga kurvana enam ei tunne.

Hea on teada, et mitte keegi ei sünni siia ilma oskusega end teistega jagada ning teineteist toetada – ainus  moodus seda õppida on läbi eeskuju ning isikliku kogemuse. Uue pereliikme positiivne omaksvõtt suurema lapse poolt on tihedalt seotud vanematega - tähtis on lapsele selgitada, mis toimub ning teda edaspidigi olulise ja armastatuna kohelda.

Reelika (26) oli juba nelja aastane, kui sai endale väikese õe. Ema ja isa  suhtusid oma lastesse algusest peale kui isiksustesse ning toetasid igati nende individuaalseid eripärasusi. Mingit armukadedust Reelika ei tundnud, pigem oli õnnelik, et sai tita, kelle eest hoolitseda ning kellega koos mängida. Väga lähedased on nad siiani.

Pirjo (24) oli kõige vanem õde. Üsna kiiresti täienes pere ka õe ja paari aasta pärast venna võrra. Õe sünd Pirjole armukadedushooge ei põhjustanud, kuid vend... Ema ja isa tulid ühel päeval lihtsalt uue imikuga koju ning tegelesid peamiselt ainult temaga. Äkki tundus, et ainus, kes oskab vanematele meele järgi olla on väike vend ja vahetevahel ka õde ning kogu segaduste ja pahanduste eest on ainuvastutav kõige vanem Pirjo. Hiljem kasutas poiss edukalt ära, et tema krutskite eest said riielda õed ja eriti just poisilikum Pirjo. Vägikaikaveost sai hooliv õe-venna suhe alles siis, kui Pirjo läks kodust eemale elama ja õppima.

Õdede-vendade rivaliteeti saab leevendada kasutades lihtsaid võtteid:

● Lase lapsel uust rasedusest osa saada. Seleta talle, miks su kõht paisub, miks tekib juurde uut mööblit ja beebitarbeid. Võta ta rasedusaegsetele rutiinkontrollidele kaasa, et ta kuuleks loote südametoone. Lase kõhtu katsuda ja aimata loote liigutusi. Kaasa ta beebi toa või toaosa kujundamisprotssi ja nime valikusse.  Näita pilte ja loe ette raamatuid, kus on lastele mõistetavas keeles selgitatud, kust beebid tulevad ja kuidas nad arenevad. Väga väikese vanusevahega laste puhul ei saa suurem võib-olla kohe kõigest aru ega suuda ka su ettelugemist pikalt jälgida, kuid pilte titadest ja rasedatest vaatab ta ikka üsna meelsasti ning ehk jääb talle ka alteadvusse midagi, mis aitab uut olukorda paremini mõista ning enda osa kõige selle sees teadvustada.
● Ärge tõugake vanemat last peale uue sündi kõrvale! Laske temal ka beebi hoolitsemises kaasa lüüa – vannitamisrituaalis las aitab käterätti sättida ja asju ulatada, söötmise ajal tita kätt hoida jne. Vastsündinu saabumine ajab elevile kõik sugulased ja tuttavad, kes tahavad ilmtingimata uuele ilmakodanikule kingitusi teha ja teda näha. Tasakaaluks tehke väike tordiga privaatpidu ka suuremale õele või vennale, kus rõhutate, kui hea vanem vend või õde ta on ja kui tänulik te talle olete, et ta teid aitab. Lapsed vajavad pidevat tunnustamist, kui nad midagi õigesti teevad! Leidke mõlemale lapsele aeg-ajalt pooltund, kus te tegelete ainult temaga, sellega annate neile mõista, et nad mõlemad on teile ühtviisi tähtsad ja te ei eelista ühte teisele. Teatud konkurents laste vahel on normaalne, kuid kui asja eest kumbagi kiita või laita, siis olete pannud tugeva omapoolse aluse adekvaatse enesehinnanguga iseseisvate isiksuste kujunemisele.
Alati ei pruugi sellest siiki piisata ning juba üsna iseseisev laps hakkab taas titana  käituma. Uuesti sülle tahtma, püksi tegema, toitmisel abi vajama jne. See on teatud ajahetkel üsna normaalne nähtus, mis läheb kiiresti üle, kui vanemad ei lase ennast selliste meetoditega manipuleerida. Lihtsalt andke mõista, et selline käitumine on taunitav ega mõju teile. Tähtis on mitte üle reageerida ja ärrituda. Lapsed on väga inteligentsed ning saavad ka selgitustest aru. Olge järjekindel, sest vahel tuleb mitmeid kordi rääkida, enne kui nad aru saavad, et tita on tita ja nemad on seda kord juba olnud.   Varsti on väiksem piisavalt vana, et koos mängida ja tegutseda.
Mõned lapsed muutuvad oma rivaalist õe või venna suhtes suisa pahatahtlikult õelaks ja vägivaldseks. See pole alati suurema ülekohus väiksema suhtes, vaid ka vastupidi.  Sellisel juhul soovitavad kogenumad lapsevanemad silmas pidada järgmisi momente:
● see, et üks on väiksem või suurem, pole õigustus ega vabandus vägivallale ja vaimsele terrorile;
● teineteise süüdistamist ja kaebamist tuleb taunida. Las nad saavad oma erimeelsustega võimalikult palju ise hakkama, teie kuulake nad ära, kuid püüdke ette seisukohti süüdalse osas mitte võtta ja jääda võimalikult  neutraalseks;
● kui kuulete laste suust juba kurjemaid väljendeid, olge valvel, et suudaksite tülitsejad lahutada enne kui olukord kontrolli alt väljub. Saatke nad eraldi tubadesse, kuni nad maha rahunevad ning alles seejärel püüdke situatsiooni lahendama hakata.
Lastega kooselu võib olla vahel kaootiline ja frustreeriv, eriti kui nad suudavad omavahel ainult tülitseda ja kakelda. Lahkarvamused ja tülid on osa suureks saamisest ning alati üksmeelne läbisaamine suhe kahe lapse vahel on üsna ebatõenäoline, ükskõik kui palju te ise selle nimel ka ei pinguta. Ainus, mida teie omalt poolt saate teha, on neid kõiki tingmusteta armastada ja toetada.

Kord saabub aeg, mil lapsed ei ela enam teiega. Püüdke senikaua leida võimalikult palju nauditatavat nende kasvatamises ning toetage igati nende omavahelise tugeva sideme tekkimist. Sõbrad tulevad ja jäävad kunagi taas võõraks, kuid hoolimine õdede ja vendade vahel püsib vaatamata isiksuste ja elukäikude erinevusele.

Veronika Raudsepp Linnupuu