KURVIKAS MODELL VIKTORIA: Kehaga rahulolematus sillutas teed modellindusele

„Kui sinu kaal ei vasta Victoria's Secreti esimodellidele, siis võta vabalt – oled selline nagu oled. Mine ja osta endale hoopis elegantne kleit! Sa ei pea kellelegi midagi tõestama, sest oled juba niigi lahe. Naudi elu ja armasta ennast!“ on eduka pluss-suuruses modelli Viktoria Skronniku (22) soovitus kõikidele neile naistele, kes on oma kehakaaluga pahuksis.

Lapsena ei osanud Viktoria, kes täna teeb välismaal edukat karjääri, modellindusest unistadagi. „Olen alati paksuke olnud,“ tunnistab noor naine. „Kui vaatasin omal ajal saadet „Kuidas saada Ameerika tippmodelliks“ ja nägin seal osalevaid saledaid tüdrukuid, ei oleks ma isegi oma kõige julgemates unistustes uskunud, et ka minust saab ühel päeval modell.“

Saatusel oli aga oma plaan, mis viis Viktoria juhuse tahtel kokku õigete inimestega ngvaid üheainsa aasta jooksul muutus tema elu totaalselt. Nüüdseks kuulub kurvikas modell Itaalia modelliagentuuri BeautyFull Models hingekirja.

Siiski ei ole modellindus Viktoria jaoks pelgalt ilusatel piltidel poseerimine.  Tema missiooniks on kaotada hirmutavad ja ebaterved stereotüübid – näiteks see,  et peenike olla on okei ja kurvikam mitte. 

Naise enda pilte vaadates ei ütleks esmapilgul üldse, et tegu on pluss-suuruses modelliga ning seda kuuleb ta ka ise väga sageli. Kuhu siis täpsemalt tõmmata piir tavamodelli ja pluss-suuruses modelli vahel?

Viktoria ütleb, et pluss-suurus vajab veel „kategooria“ kohandamist. „Fakt on aga see, et kategooria algab L-suurusest ja on määratletud kuni lõpmatuseni,“ märgib naine. „Seega võivad pluss-suuruses modellid olla väga erinevate parameetritega. Paljud agentuurid lisavad modellide kategooriasse sellise mõiste nagu kurvikas modell. Kurvikas modell on see, kelle puusad on võrreldes taljega palju laiemad, kuid spetsiifilisi parameetreid ei ole. Minu mõõdud on näiteks 92–75–105.“ See tähendab, et Viktoria võib lugeda end kurvikaks, kuid samas ka pluss-suuruses modelliks. Kuigi täna aktsepteerib ja armastab naine oma keha täielikult, ei ole see alati nii olnud.

Kaalust alla teiste survel

Viktoria oli 19-aastane, kui otsustas kaalu langetama hakata. Tema kaal langes tol ajal 70 kilolt kuuekümnele. Ühiskonna, kooli ja isegi sugulaste tugeva surve tõttu ei suutnud tüdruk end pikka aega armastada. Enne kui naine isiksusena küpses ja oma piirid kehtestas, tundsid paljud inimesed end kummalisel kombel tema kaalust puudutatuna. Nüüd soovib naine kaitsta kõiki neid tüdrukuid, kes on tajunud alandust, mis seostub nende kehakaaluga. Viktoria peab vastuvõtmatuks, et ühiskonnas peetakse normaalseks läheneda kellelegi ja öelda: „Hei, mulle ei meeldi, kuidas sa välja näed! Tahan, et sa kaalust alla võtaksid/et sul oleks rohkem lihaseid/et sa kaalus juurde võtaksid.“  Viktoria usub, et enamasti kaotatakse kaalu lootuses saavutada teiste inimeste imetlus. Temagi läbis selle tee ja tunnistab, et pärast 10 kilo kaotamist ja seejärel taas oma loomuliku  kaalu juurde naasmist toimus suur erinevus – ta hakkas tõesti paljudele inimestele meeldima ning see jätkus ka pärast kaalutõusu.

Nii hakkas ka loo peategelane ennast lõpuks hindama. „Ma ei vabanda enam kellelegi ees, et olen pluss-suuruses. Ma ei õigusta end kolleegide ees, et mul on halb ainevahetus. Ma olen selline nagu ma olen ja meeldin endale! Arvan siiralt, et mul on lahedad vormid, ja kui keegi seda ei leia, siis ma ei jookse selle pärast jõusaali nurka nutma,” ütleb Viktoria, kelle ideaalkaaluks on täna oma loomulik ja tervislik kaal.

Kõik saab alguse lapsepõlvest

Viktoria sõnul ei üllatunud ta kunagi, kui seljataga tema kaalu kohta negatiivseid kommentaare sosistati. Küll aga oli naine äärmiselt üllatunud, kui sai teada, et tema vanaema elas lapselapse kaaluteemasid sügavat üle. Neiu vanaemal, kes soovis Viktoriale küll alati head, oli hirm, et tüdrukul võivad oma kaalu tõttu tekkida sotsiaalses elus probleemid. See on ehe näide, kui mõjutatud ollakse ühiskonna poolt loodud iluideaalidest ja normidest. Viktoria on täheldanud, et paljud psühholoogid arvavad nagu tuleks igat toitumishäiret lahata individuaalselt, tema aga on arvamusel, et tegelikult pärinevad kõik põhjused lapsepõlvest. Eriti aktuaalseks peab naine seda probleemi läänemaailmas. „Paljud täiskasvanud inimesed on veendunud, et neid on võimalik armastada vaid millegi eest,“ ütleb Viktoria kurvalt. „Idee tingimusteta armastusest tundub neile absurdne. See on suur probleem ka laste kasvatamisel. Kui  sa lapsepõlves näed vanema armastuse ilmnemist vaid juhtudel, kui sa midagi sellist tegid, mis emale ja isale meeldis, siis täiskasvanuks saades jätkad sa teiste inimeste ja ka iseenda väärtustamist samadel põhimõtetel.“

Kahjuks usuvad inimesed, et saavutavad heakskiidu ja on armastatud mingisuguseid hetketrende järgides. Viktoria teab, et praktiliselt kõigil on tuttavaid, kes järjepidevalt võitlevad või on kuulutanud sõja oma kehakaalule ning see etapp kordub tsükliliselt. Inimene otsustab kõhnuda ja teeb seda kõige ebatervislikumatel viisidel, mille vastu organism otse loomulikult hakkab võitlema, et ellu jääda. Lõpuks annab inimene taas alla, mille peale tuntakse end auku langenuna ja enesearmastus hääbub. Kui Viktoria kuuleb, et keegi tema lähikonnast on kuulutanud sõja oma kehale, tunneb ta soovi minna selle inimese juurde ja teda kallistada. „Mul tekib tahtmine haarata temast kinni ja teha talle selgeks: kuidas sa ei näe, kui ilus sa oled? Sul on kõik juba olemas, sa näed ideaalne välja nii seest kui väljast! Ainus, millest sul on puudu, on armastus iseenda vastu,“ räägib naine kirglikult ja lisab, et kõige suuremaks probleemiks antud teema puhul on justnimelt armastuse puudumine.

„Kui inimesed kaalu langetavad ja see neil õnnestub, muutuvad nad tavaliselt ebareaalselt õnnelikuks, sest kõik teevad neile komplimente,“ jätkab Viktoria. „Nad ei kõnni, vaid lendlevad maapinna kohal ning siit tuleb esile kõige suurem salakavalus asja juures. Tegelikkuses me petame iseennast ja teisi enda ümber. Me arvame, et saime seetõttu paremaks, et võtsime kaalust alla ning tõime hetketrendide altarile ohvriks enda tervise, närvid ja aja. Tegelikkuses hakkasime ennast lõpuks armastama ja seda tundsid ka ümbritsevad inimesed.“ Minnes tagasi lapsepõlveteema juurde viis kaalulangetaja piltlikult öeldes läbi rituaali, mida talle lapsest saati sisendati: „Selleks, et olla armastatud, pean ma midagi tegema – ma võtsin kaalust alla ja väärin nüüd armastust!“ 

Naine loodab, et ühel päeval lähevad inimesed tagasi oma eluterve ja loomuliku, geneetiliselt kaasa antud kehakaalu juurde. “Hävitage uskumus tingimustega armastusest, austage iseendast, kallistage end, öelge endale neidsamu asju, mida te ütleksite iseendale lapsena,“ soovitab Viktoria.

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar märts-aprill 2019.