LEELO TUNGAL RÄÄGIB, MILLISED ON tema elu kuldreeglid

Igaühel meist on oma tõed, mille järgi me elame, kuid mõnikord leiame selle otsitud tarkusetera hoopis kellegi teise jutust. Seekord pani oma elutõed kirja lastekirjanik Leelo Tungal (71).

Pean tunnistama, et enamasti saan ma endaga päris hästi läbi ja püüan hoiduda enda liigsest kantseldamisest ning reeglitele allutamisest. Seda enam, et lapse- ja noorpõlves pidin kuulma hästi palju õpetussõnu oma tädilt, kes pidas kohustuseks minust korralik inimene kasvatada. Tädi Annel endal peret ei olnud ja kuna tema töökoht oli Raekoja platsil asuvas peenes juuksuriäris, siis ütles ta end ilma ja inimesi väga hästi tundvat – kes võiks elulisi asju teada paremini sellest, kes on eluaeg naiste seas töötanud! Sain juba pisikesena teada, et kauplusse sisenedes tuleb alati kõigepealt sealt tulijad välja lasta; et lusikaga vastu teetassi seinu kõlistavad ainult matsid ja et linnatänaval midagi süües kõnnivad ringi üksnes prosta inimesed. Suuremaks kasvades sain teada, et eestlane ei roni sabas seistes teistele selga, et daami käekott peab olema sama värvi mis jalanõud, et noormehe käe alt kinni võib hoida alles pärast kihlumist ning et kui igal argipäevahommikul kell kuus tubades tolmu pühkida ja põrandad puhtaks pesta, siis ei võta laupäevane koristamistöö palju aega… Ja veel: kui inimene ei viitsi igal hommikul enne kuut ärgata, siis ei tohiks ta üldse lapsi muretseda.

Jah, kui oleksin tööka tädi Anne kõik kuld- ja hõbereeglid ilusasti meelde jätnud ja omaks võtnud, siis võiksin vist julgesti kümne lehekülje jagu nõuandeid jagada! Aga kui hästi järele mõelda, siis mõned reeglid kuuluvad mu igapäevase elu juurde siiski.

1. Kui puutud kokku mingi alatuse või inetusega, mis kipub hinge täis tegema, siis ürita vihastamist väheke edasi lükata: võib-olla tasuks solvumise või ärritumise asemel hoopiski naerda? Elu on näidanud, et vanasõna „Tõde tõuseb, vale vaob” kehtib ikka veel ja ajapikku naerad enda kimpujäämise üle niikuinii. Aga naer on terviseks igal ajal!

2. Ära loe enda kohta käivaid internetikommentaare. (Tõsi küll, selle reegli vastu olen vahel ka eksinud, kahju küll.) Elu on näidanud, et kui kellelgi on sulle midagi head, üllatavat või õpetlikku öelda, siis teeb ta seda suusõnal või ka kirja teel, kuid miskipärast leidub inimesi – sealjuures võhivõõraid –, kes kipuvad oma paha tuju „kommides” teiste peale välja valama. Anna endale aru, et sa ei ole superpsühhiaater, kes oskaks telepaatilisel teel nende inimeste närve ravida ja negatiivseid emotsioone tasalülitada.

3. Kui sul endal juhtub olema nn pahema jala päev, mil meel on must ja kõik näib ebaõnnestuvat, siis püüa võimaluse korral koos selle probleemide paketiga koju jääda. Milleks mossitamisega ka teiste tuju ära rikkuda?

4. Igalt inimeselt on midagi õppida – ka nendelt, kellel on eluaastaid ja -kogemusi sinust vähem. Kuulamine on vestluses vahel targem tegevus kui rääkimine.

5. Kui vahel tekib tunne, et ei pea enam koormusele vastu, kuna oled järjekordselt võtnud endale rohkem kohustusi kui vaja, siis ära heida meelt, vaid tuleta meelde: selliseid olukordi on ju ennegi olnud, ja küllap õnnestub seekordki muredest välja rabelda.

6. Ära unusta olla tänulik. Ka siis – ja eriti siis –, kui tunned end üksildasena ja kurvastad nende pärast, kellega enam kunagi kohtuda ei saa, mõtle kõigele heale, mis sinu elus on olnud. Kes ei täna pisku eest, see ei täna palju eest ammugi!

7. Ei ainsatki päeva ilma lugemata! Ka kõige väsitavama päeva järel oskab hea raamat su vaimu kosutada.

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar juuli-august 2018.