LOE INTERVJUUST: MIKS ON OTT ENDISELT VALLALINE ja palju muud põnevat

Eestis pole vist olemas naist, kes ei teaks sellist meest nagu Ott Lepland. Ta on andekas laulja ning helilooja ja olgem ausad – Maarjamaa üks ihaldatumaid poissmehi. Kuid kes tegelikult selle malbe romantiku kuvandi taga peitub? Mis teda inspireerib ja miks ta ikka veel vallaline on? Kas tema lauludesse peidetud tunded pärinevad isiklikust kogemusest? Kõik need küsimused saavad nüüd vastuse!

Nagu paljude teiste artistide puhul, on ka Oti suurimaks inspiratsiooniallikaks elu ise. Ta peab oluliseks, et looming tuleks hingest. „Mina ei suuda muusikat mehaaniliselt teha. Tean artiste, kes istuvad maha ja mõtlevad – nii, nüüd hakkan kirjutama! Mina sedasi ei saa. Asi peab ikka hingest tulema,” arvab mees, kelle looming koosneb peamiselt sügavamõttelistest lugudest. „Ka publik tunnetab selle alateadlikult kohe ära, kas tegemist on südamest tehtud looga või mitte. Esimene jõuab lihtsamini publikuni.” Ott tunnistab, et enda loomingu ning teiste kirjutatud lugude esitamine tekitab temas täiesti erinevaid emotsioone. „Usun, et artisti enda muusikamaitse mõjutab suuresti ka tema loomingut. Olen ise alati sellist mõtlikumat muusikat eelistanud.”

Hea laul koosneb Oti sõnul kahest asjast: väga heast meloodiast ning tekstist. Viimase osas on mees palju koostööd teinud Aapo Ilvesega, seega ei tasu arvata, et armastatud laulja lugude sõnum alati isiklikel kogemustel põhineb. „Sõnade puhul mõtleme hästi läbi, mida kirjutada. Olen alati püüdnud igasuguseid klišeesid vältida,” tunnistab mees.

Kõige olulisemad asjad

Oti elus on kolm väga olulist asja ning nendeks on muusika, perekond ning sõbrad. „Need on mulle kõige südamelähedasemad. Muusika on minu väljendusviis ning hobi, millega mul on võimalik tänases Eestis endale ka leib lauale tuua. Oluline on ka see, et saan teha just sellist muusikat, nagu mulle meeldib – peamiselt enda kirjutatud lugusid,” selgitab Ott. „Pere on loomulikult iga inimese jaoks oluline, sõbrad täpselt samamoodi. Minu sõprusringkond on küll hästi kitsas, sest olen väga introvertne inimene. Muidugi oleneb see ka konkreetsest inimesest. Mõnikord tunned kohe ära, et sul on kellegagi hea klapp!” Head sõbrad saab Oti puhul ühe käe sõrmedel kokku lugeda, tegelikult jääb sõrmi veel ülegi. „Mul on kaks väga lähedast sõpra, keda ma usaldan. Kuigi tavaliselt ma oma probleemidest kõigile ei hõiska – olen harjunud oma asju iseseisvalt ajama,” tunnistab laulja, kes usub, et sellise ellusuhtumise on ta pärinud oma emalt, kes Oti üksinda üles kasvatas. „Meie suguvõsas on see kogu aeg niimoodi olnud, et kõik on alati pidanud ise oma eluga hakkama saama.”

Head lapsed kasvavad vitsata, armastavad loomi ja usuvad jõuluvanasse

Laste kasvatamisel peab Ott kõige olulisemaks korras pereelu ning paigas olevaid prioriteete. Mees ise on kasvanud vitsata ning on veendunud, et ka tulevikus isaks saades praktiseerib ta sama kasvatussüsteemi. „Loodan siiralt, et vitsa abil laste kasvatamine on vähenev trend. Tubli inimene on võimalik kasvatada ka teda füüsiliselt karistamata,” arvab Ott. „Lapsega tuleb ausalt ning avameelselt rääkida ning teda tähelepanelikult kuulata. Konfliktsetes olukordades kasutaksin pigem kavalat taktikat või sanktsioone. Targad lükked annavad kasvatamisel palju paremaid tulemusi kui füüsiline nuhtlus, mis reeglina hoopis hirmu külvab. Ma loodan, et selleks ajaks, kui minust isa saab, on mul juba mõni sõber, kellel on lapsed – siis saan vajadusel alati nende käest nõu küsida.” Kuna mehel endal on olnud palju koduloomi, usub ta, et just armastus koduloomade vastu aitab lapses empaatiavõimet kasvatada.

Jõuluaeg on Oti peres alati tähtsal kohal olnud. Pühade ajaks sõideti alati terve perega 23. detsembril Hiiumaale. „Jõuluvana käis siis, kui me veel päris väikesed olime. Hiljem saadeti meid korraks teise tuppa ja tagasi tulles ootasid meid kuuse all kingipakid, mille kättesaamiseks pidi igaüks mingi etteaste tegema” meenutab Ott. „Veel 11aastasena uskusin ma jõuluvana ning päkapikkude olemasolusse,” tunnistab ta. Just seetõttu on jõulud Oti südames erilise koha leidnud. Sellel aastal veedab mees jõulukuu Gertu Pabboga ühisel kontserttuuril olles.

Teadlikult vallaline ja kergelt ei armu

Suhe nõuab, et kaks inimest täielikult teineteisele pühenduksid – see on peamine põhjus, miks Ott endiselt vaba mees on. „Ma pühendan ennast ühele asjale korraga ja teen seda sajaprotsendiliselt. Muusikaga tegeledes olen peale esinemist nagu tühjaks pigistatud sidrun,” räägib laulja, kes arvab, et hea suhe eeldab eelkõige siiski seda, et mõlemal osapoolel on aega, mida suhtele pühendada.

Mõnel inimesel läheb armumiseks mitu aastat, teine armub juba esimesest silmapilgust. Ott arvab, et see sõltub eelkõige siiski konkreetsest inimesest. „Mul võtab kaua aega, et kellegi endale ligi laseksin. Samas, kes teab, võibolla kohtan kedagi, kellesse juba peale esimest lauset ära armun. Kui ma tunnen, et olen selle naisega samal energeetilisel tasemel ja mõistan teda poolelt sõnalt, siis on see „miski” tunduvalt lihtsam tekkima,” tunnistab ta.

Silmakirjalikud ning kahepalgelised naised Oti juures löögile ei pääse. „Hindan eelkõige ausust ja mulle ei meeldi inimesed, kes oma elu primitiivselt elavad. Kui inimene on aus ja sa tunned, et tal on sinuga sarnased põhimõtted, siis ei tohiks probleeme tekkida.”

Poliitilised vaated ei pea Oti arvates paarisuhtes ilmtingimata kattuma. „Poliitilistel või usulistel alustel ei tohiks inimesega suhtlemist lõpetada,” arvab laulja.

Mees ei usu, et naised hetkel tema nimel järjekorras seisaks. „Ma pole mingi latt, millest keegi peab üle hüppama. Ma ei arva, et kui ühe korra viipan, siis naised jooksevad!”

Usk saatusesse ja Jumalasse

Ott usub loomingulise inimesena paljudesse asjadesse – ka saatusesse. „Inimene peab oma saatuse leidmiseks ise vaeva nägema. Kodus istudes ja oodates, et head pakkumised aknast sisse lendavad, võib saatus muutuda. Jumal aitab neid inimesi, kes ise pingutavad,” ütleb Ott.

Katoliku kirikus ristitud mehena julgeb Ott öelda, et ta on usklik. „Jumalaga on mul hästi! Olen tegelikult mitmetest erinevatest religioonidest leidnud aspekte, mis lähevad minu vaadetega kokku. See, mis meid teispoolsuses ootab, on kõigi jaoks sama, usu tahud on erinevatel kultuuridel erinevad. Ei ole võimalik, et seitse miljardit inimest ühel hetkel lihtsalt Maale ilmusid – selle taga peab midagi suuremat olema.”

„Kristlus hakkas levima tänu ristisõdadele. Usk on meieni jõudnud läbi vere, tänu miljonite inimeste surmale. Olen selle väitega, et religioon on peamine sõdade põhjus, täiesti nõus. Samas teine põhjus, miks tänapäeval sõdu peetakse, on hoopis raha,” arvab Ott.

Lisaks eelnevale usub mees ka karmasse. „Kõik, mida teed, tuleb sulle endale tagasi – kas siis praeguses või järgmises elus!”

Naljalt närvi ei lähe

Ott kuulub nende inimeste hulka, keda on reeglina väga keeruline endast välja ajada. „Isegi kui asi selleni jõuab, siis häält ma ei tõsta – ei mingi röökimist ega räuskamist! Olen rahulik inimene, mulle ei meeldi konfliktid ja mingil määral ma isegi pelgan neid. Eesmärk on inimestega ikka hästi läbi saada,” räägib mees. „Adekvaatne asjade lahtirääkimine on palju konstruktiivsem kui sihitu karjumine, siis jääb ju palju rohkem asju õhku. Kui midagi ei meeldi, tuleb rahulikult rääkida, selgitada, kuulata, mis vastaspoolel öelda on ning siis edasi minna.” Muusikaga tegeledes ei saa mees endale iga asja peale porisemist lubada. „Kui endast negatiivne jälg maha jätta, siis võib hiljem väga keeruline olla. Mõistlikum on kohvitassi taga maha istuda ja asjad kohe selgeks rääkida.”

Kirg reisimise vastu

Otil on meeletu kirg maailma avastada. „Kohti, kus ma käinud pole, on suhteliselt vähe. Euroopa olen suures osas läbi reisinud, ka Aasias, Austraalias, Aafrikas ning Põhja-Ameerikas on käidud,” räägib mees, kes on reisimise endale südameasjaks võtnud. „Mul on tekkinud huvi vanade Nõukogude Liidu riikide vastu – just need kohad, mida külastades tundub, justkui aeg oleks aastakümnete eest seisma jäänud.”

Kahjuks on Otil lennuhirm. „Lennukis magamine on minu jaoks välistatud. Kõrgused on üldse pisut hirmutavad. Alles mõni aeg tagasi avanes mul võimalus benji-hüpe teha – viimasel hetkel mõtlesin siiski ümber,” tunnistab mees.

Päriselt Eestist lahkuda Ott ei suuda. „Tuleksin mingil hetkel kindlasti tagasi. Kodu on ikka kodu ja me kõik sünnime kindlasse kohta põhjusega. Nii palju, kui olen oma reisidel väliseestlastega rääkinud, on neil justkui kõik olemas, aga nende jutust kumab läbi igatsus kodumaa järele – tahaks kunagi ikka tagasi tulla, kas või pensionipõlve veetma.”

Elu 20 aasta pärast

Kunagi ei tea, mida elu tuua võib. Kus Ott ennast paari aastakümne pärast näeb? „Tahaks loota, et olen kogemuse ja vanusega suutnud eelkõige paremaks inimeseks saada. Kindlam siht võiks silme ees olla, seda nii muusikalises mõttes kui elus üldiselt.” Mees unistab perekonnast, suvekodust mere ääres ja mõnusast pesast linnas. Selleks et oma unistusteni jõua, tuleb Oti meelest siiski ka realistiks jääda. „Kõige hullem on, kui inimene jääb paigale tammuma. Tasub meeles pidada, et elu algab alles siis, kui oma mugavustsoonist välja astutakse!”

Tekst: Heidi Ruul

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar talv 2015