LUGEJAKIRI: "MIKS SAAVAD lapsi need paarid, kes neid tegelikult ei taha?"
Foto: shutterstock

Täna tähistatakse rahvusvahelist emadepäeva. Sama palju, kui on naisi, kelle jaoks tänane päev rõõmsalt möödub, leidub ka neid, kelle jaoks emadepäev on aasta kõige kurvem päev. Seda seetõttu, et pingutustest hoolimata oodatud beebit ei tule ega tule. Oma kirja saatis Buduaarile 26-aastane Anu, kes soovib üle kõige siin ilmas ühel päeval emaks saada. 

"Olime mehega kuskil kaks aastat koos olnud, kui hakkasime rääkima, et võiks pillide võtmise ära lõpetada ning beebit tegema asuda. Jätsingi pillid ära ning hakkasime usinalt triipe püüdma. Oma vaimusilmas olin ette kujutanud, et kohe kui kaitsevahendeid enam ei kasuta, läheb ehk paar kuud mööda, kui ma juba õnnelikult rase olen. Triipe aga ei tulnud ega tulnud. 

Möödus aasta ning olin kuulnud, et kui aasta jooksul naine ei rasestu, tasuks pöörduda arsti poole. Arst tunnistas meid mõlemaid terveks ning soovitas vaid üritamist jätkata. Jälgisin ka oma ovulatsiooni väga täpselt, hoidsin jalgu peale seksi üleval, sõin foolhapet ja igasuguseid vitamiine, kuid ikka ei midagi. 

Pöördusime tagasi arsti poole ning leidsime üheskoos, et kuna siiani pole mul rasedaks jääda õnnestunud, proovime erinevaid viljakusravisid. See aeg oli mulle emotsionaalselt väga raske. Soovisin nii väga emaks saada, kuid beebit lihtsalt ei tulnud. Sugulased ja sõbrad muudkui aga uurisid, et millal me siis lapsi tegema asume ja kui me kohe asja kallale ei asu, oleme varsti juba liiga vanad. Need küsimused tegid väga haiget, sest see laste tegemine ei ole kõikide jaoks sugugi nii lihtne, et võta vaid kätte ja tee. 

Perele ja lähematele sõpradele julgesin meie probleemist rääkida, kuid tundus, et ka nemad ei mõista, et mismoodi üks terve paar lihtsalt ei saa lapsi. Kuulsin ka vihjeid, nagu me ei seksiks piisavalt või et tegelikult ei tahagi last saada. Nutsin ennast korduvalt õhtuti magama, sest lihtsalt nii valus oli. 

Hakkasin vältima ka lastega paare, sest laste vaatamine vaid suurendas mu beebiisu ning ma ei suutnud enam laste läheduses olla. See kõik tekitas minus küsimusi, et mis mul viga on, et ma rasedaks ei jää või miks lapsi saavad need, kes tegelikult neid ei tahagi ja meie, kes väga tahaks ühte pisikest beebit, seda ei saa. 

Õnneks on mees minu kõrval püsinud ja ühised läbielamised on meid vaid lähedasemaks muutnud. Ma ei kujuta ettegi, mida ma ilma tema toetuseta teeksin. Praeguseks oleme igasugused viljakusravid pooleli jätnud ja leppinud sellega, et kõikidele lihtsalt ei anta lapsi. Tänane emadepäev on minu jaoks aga aasta kõige kurvem päev, sest see tuletab valusalt meelde seda, et ma ei ole ema, kuigi väga tahaksin olla. Lootust pole ma siiski täitsa maha matnud ning ma südamest soovin, et ühel ilusal päeval saaksin ka mina päris enda beebit süles hoida ja teda musitada."

 

Buduaarile Anu