MA OLEN ANNE SMITH, mitte inim-barbie

Anne Smith on Buduaari veebikeskkonna uus blogija, kes on viimase pooleteise aastaga lausa 46 kilogrammi kaalust alla võtnud ning jäänud on tal veel ligikaudu kümme kilo kaotada. Kuid sellega Anne ei piirdu! Tal on suur unistus seoses oma keha ja välimusega ning kõigest sellega seonduvast hakkab ta kirjutama siinses blogis.

Esimeses blogis räägib Anne oma lapsepõlvest, inim-barbie staatusest ning enesehävitamisest.

Lapsepõlv

Ma olen tegelikult terve oma teadliku elu toiduga pahuksis olnud ning vähemalt 7-aastasest saati ülekaaluga hädas olnud. Ma mäletan päris pisikesest  lapsest peale ühte oma ema väga saledat (sporti ei teinud kui just pidev suitsetamine pole vahepeal spordialaks kuulutatud) sõbrannat, kes mind ja mu umbes samaealist sugulast igal võimalikult korral, kui me ükskõik mida sõime, halvustas ning vaimustunult rääkis erinevatest ekstreemsetest dieetidest, mida ta ise ilmselt harrastas. Mäletan hästi, kuidas ma ootasin, et ta ära läheks, et saaksin rahulikult süüa. Mul oli häbi tema ees einestada ja mul oli raske hakkama saada ta sõnavõttude ja märkustega.

Ma olen nüüd hilisemas eas palju kordi mõelnud, et huvitav, kas ka tema mõjutas mu suhet ja suhtumist söömisesse. 
Mu ema oli terve mu lapsepõlve raskes ülekaalus ja hädas ülesöömise ja enesekindlusega ning kuigi ta on tänaseks normaalkaalus ja armastab tervislikke eluviise ning üle kõige ise valmistada ning välja mõelda tasakaalustatud tervislikke toite, siis minu mälestustes on ta ikka suur. Ma arvan, et alateadlikult tahtsin ma väga tema moodi olla, kuigi sain ka aru, et suur olemine pole hea ja ema ise ka sellega ju rahul polnud. 

Kool

Ma tean, et põhimõtteliselt kõik probleemid, mis mul koolis tekkisid, olid otseselt või kaudselt seotud mu ülekaaluga. Koolikiusamisest kuni käitumisviisini, milleni see mind viis. Ma ei saa öelda, et ma vihkasin kehalise kasvatuse tunde, sest ma reaalselt KARTSIN neid. Ma kartsin end narriks teha, kartsin jõllitamist ja mõnitamist ning oma kehva sooritust. Mäletan algkoolis ülekaalulist nais kehalise kasvatuse õpetajat, kes armastas paksukestele meelde tuletada kui aeglased ja nõrgad nad on. Parim kehalise kasvatuse tund oli see, mis jäi ära või milleks mul oli vabastus.

Kooli söögivahetundidel ma sageli sõin võimalikult vähe ja püüdsin sööma minna siis, kui oli vähem õpilasi, sest kartsin õelaid kommentaare ja jõllitamist. Vahel jätsin söögivahetunni enda jaoks vahele ning lohutasin end koju jõudes alati ülesöömise ehk toiduga. Isegi siis, kui toit päriselt ei maitsenud, sõin kuni kõhus valus hakkas, sest see tunne võttis vähemaks selle tühjuse ja kurbuse tunde, mis minu hinge sees valu tegi.

Suhted ja enesehävitus

Liiga noorest east alanud keerulised suhted vastassugupoole esindajatega oli vist isegi loogiline jätk mu madala enesehinnangu ja algava enesehävitusliku eluviisi teekonnal. Lõpuks viisid need mind vägivaldse lähisuhteni.

Ma mäletan, et ma väga tihti valisin kaaslase allapoole omaenda eelistust, sest ma ei tahtnud olla üksi ning ma vajasin heakskiitu, ükskõik kui hädine või vale see ka poleks olnud. Ma mõtlesin, et parem nii kui üksi iseenda ja oma deemonitega. Mõeldes oma enesehävituslikele käitumisviisidele siis pean tõdema, et ükski enesevigastamine ei pakkunud mitte ealeski samasugust rahuldust kui räige ülesöömine.
Mul oli kujunenud lapsest peale mingi müstiline suhe toitu. Olin omastanud toidule justkui inimlikud tunded. Toit tähendas lohutust, head emotsiooni ja tunnet ning toit ei mõistnud mitte ealeski mu üle kohut. Toit ei alandanud mind, ei peksnud, valetanud, vägistanud, petnud või arvustanud. Toit lihtsalt oli ja oli püha mu jaoks. Ma ei liialda, kui ütlen, et toit on olnud pikalt heaolu, rahulolu ja justkui tingimusteta armastuse tähendusega mu jaoks. Kõlab uskumatult, aga nii oli.

Arusaam ja tugevamaks saamine

Tulles välja vägivaldsest lähisuhtest ning olles põdenud ka buliimiat, õppisin ma seda, et vahet pole, kuidas ma end piinan - paks olen ma ikka edasi. Jah, ma võin õgida ja oksendada kuni kõriverejooksudeni, aga kuna ma olin toidust nii meeletult sõltuvuses, siis parimal juhul ma lihtsalt suren mingi hetk ära, ilmselt hambutuna ja pool kiilakana, kuna seda see oksendamine ja/või perioodiliselt näljutamine teeb, ja samal ajal olen ikka raskes ülekaalus. Kaalunumber näitas kord ka pea 130kg ja istuv töö ning probleemide eest põgenemine andsid oma osa. Ühel hetkel, püüdes tulla väga katkisest suhtest välja mõtteviisiga, et kui ma end võimalikult heasse füüsilisse vormi viin, oleks mul võimalik kaaslasele tahtmise korral toore jõuga ots peale teha, hakkas minus midagi idanema. Algselt vägivaldne ning negatiivne motivaator, mis pani mind liigutama, kasvatas minu sisse mõttekilde, et ma olen liiga hea, et endale halba teinud inimesele ise halba teha ning pärast selle eest veel karistust kanda. Samuti mõistsin, et sportides on mul lihtsam olla. End liigutades oli mu peas sundmõtteid vähem ja sain oma pettumuse, valu ja ahastuse trennis välja elada. Mu nö esimesed trennid olid odavate Hiina tennistega Lasnamäe hilisõhtul, püüdes joosta ja kõndida nii pikalt kui jaksasin. Alguses jaksasin 15 min, aga peagi juba kordades pikemalt. Edasi uurisin internetist keharaskustega harjutusi ja püüdsin tööl lõunapausi ajal või kodus neid järgi teha. Püüdsin ja tegin ka. Alati nii hästi kui suutsin. Tervislikust toitumisest niipalju, et toitusin juurviljadest ja enamasti odavast valgest kalast ning kanast. Suutsin 35kg maha saada, lahkuda vägivaldsest lähisuhtest ja oma elu stabiilsemaks saada. Saades füüsiliselt tugevamaks sain ma tegelikult oma peas ja hinges veel kordades tugevaks.

Blogimine, Inim-Barbie ja algas murdumine

Olles saanud oluliselt tugevamaks nii peas kui füüsiliselt otsustasin, et tahan läbi blogimise jagada oma mõtteid ja kogemusi teistele. Naiivselt jagades äärmiselt avameelselt oma mõtteid, kogemusi, tundeid ja alanud vaimustust ilumaailmast ning kõikvõimalikest võlts ehtimis-tuunimis-viisidest sain ma üsna pea nö vastu vahtimist. Nii hästi sain, et selle täit ulatust ei adunud ma pikalt ära. Mu blogi oli üleval 13 päeva kui meedia „ristis“ mu Inim-Barbie-ks ning erinevad väljaanded tahtsid tükikesi minu avameelsetest julgetest väljaütlemisest või värvikatest kogemustest. Kahjuks keerati peaaegu igale mu artiklile räige kollane alatoon juurde ning kohati isegi muudeti sõnastust, et see piisavalt skandaalne või isegi teistmoodi kõlaks kui algne mõte või sisu oli mõeldud. Paljud inimesed ei lugenud pealkirjadest kaugemale ja kujutati ette, et olen endale ise palunud selle Inim-Barbie tiitli. Kuigi ma korduvalt väljendasin oma pahameelt selle üle ja isegi teatud meediaväljaanded kirjutasid artikli, et mul on kopp ees oma tiitlist, nimetati mind Inim-Barbie-ks ikka edasi. 
Valisin toona oma blogi alias nimeks Powerlifting Barbie, kuna tegelen muuhulgas jõutõstmisega ning füüsiliselt tugevaks saamine minu meelest päästis mu elu ning sinna juurde Barbie, et näidata, et raskejõustikku harrastav toona raskekaalus võistlev naisterahvas ei pea olema ebanaiselik. Mu nimi läks täiega tõlkes kaduma ja koos uue stressiga  oma välimuse osas sõin ma oma niigi juba ülekaalus kehale juurde piisavalt palju kilosid, et olla taas rasvunud. Ma püüdsin meeleheitlikult paljusid dieete ja üsna kiiresti ka murdusin, kuna otsisin lahendusi valedest kohtadest. Ma ei tahtnud ikka veel mõista, et probleem on mu peas mitte kõhus või välimuses. Meeleheitlikult ilustasin oma rasvumist ning püüdsin peita end küll uudsemate iluprotseduuride, pikenduste, korsettide, õigustuste, ületreenimise ja teab veel mille taha.

Mingil momendil võitlesin stressile vastu taas ülesöömisega ja suutsin 2,5 kuu jooksul lausa 9kg juurde võtta.

Ühel hetkel aga vedas mu tervis mind lõplikult alt ja ma pidin endale päriselt otsa vaatama. Hoopis teise pilgu alt. Ilma kõikide nende maskideta, mida olin aastatega endale ette pannud, ilma pikenduste, paksu meigi, kunst „nukusilma“ läätsete ja kõige muuta.
Mul oli valida, kas päriselt muudan midagi või upun ära. Kaudselt iseenese rasvumisse ja valikutesse. Ma sain aru, et katki ei ole mitte teised ning viga pole mujal vaid minu iseenda mõtlemises.

Ma sain aru, et olen sõltlane. Mul on toidusõltuvus ja ma olen haige ning terveks ma ei saa ei füüsiliselt ega vaimselt enne kui ma midagi PÄRISELT iseendaga ette ei võta. Algas teekord, kus polnud vahet, mis mu nimi on või kelleks keegi mind pidas. Ma pidin hakkama iseendaga hakkama saama ja see teekond on olnud äärmiselt raske ja sõnukirjeldamatult raske aga olen nõus seda jagama, sest usun, et ma pole selles üksi ning minu teekond ka praegu, pea 50kg kergemana ei ole kaugeltki veel läbi. Needsamad vanad mustrid ja mõtted tahavad väga tihti, eriti stressiolukordades, sisse tulla ning motivatsioonipuud mul samuti kodus ei kasva.

Heameelega jagan oma samme murdumisest, kasvamisest, valust ning edust. Olen nõus näitama positiivset ja inetut ning kohati isegi häbiväärset ja inetut. Üleliigsest nahast venitusarmide ning kompleksideni. Mu ideaalkeha ei ole kehamassiindeksi järgi, vaid ihalen teatud jõunäitajaid ning füüsilist välimust. Mu jaoks ei ole eesmärk kaaluda X number kaalul ja olla lihtsalt sale. Ma tahan saada äärmiselt tugevaks oma füüsises ja peas.
Kui konkreetselt füüsisest rääkida, siis idealiseerin wellness ja body fitness vormi ja jõunäitajatest soovin saavutada maailmataset lamades surumises.

Vaimselt tahaksin olla ühel päeval lihtsalt iseendaga väga hea sõber ja õppida end päriselt armastama.

Olen Anne Smith ja ma olen mina. Oma teekonnal, ausalt, avameelselt ja ilma liigsete vidinate ja ilustamata.