Maailma üks lugupeetumaid vanaemasid Mona Polacca tuleb Eestisse Indiaanilaagrit läbi viima
pilt: Scanpix

Indiaanilaager, mis viimastel aastatel on toimunud Jumindas, sai alguse juba 1996. aastal tänu vendadele Urbidele. Indiaanlased (Ameerika põlisrahvad, keda Kolumbuse eksituse tõttu indiaanlasteks kutsutakse), on Ameerika mandrilt selleks puhuks kohale on kutsutud, aga need ei ole needsamad, kes suviti kusagil Tallinna tänavanurgal paani flööti puhuvad ja oma plaate müüvad. Tegu on omal maal tuntud ja hinnatud inimestega. Kes on professor, kes kunstnik, kes majandusproff, kes lihtsalt austamist väärt inimene. Kõige tähtsam ja kõrgem neist on Mona Polacca Arizonast, üks 13 Põlisrahva Vanaemade Nõukogu asutajaliikmest. Mona on ka sel aastal tulemas Eestisse indiaanlast kultuuri edasi andma. Indiaanilaager leiab aset juba juulikuu viimasel nädalalõpul.

Mona Polacca on rahvuselt pool-hopi ja pool-hawasupai. Polacca tähendab hopi keeles liblikat, liblikas aga sümboliseerib inimese muutumist. Mona on omamoodi indiaani printsess, kuna mõlemad tema vanaisad on viimased rahva valitud juhid. Mona on esimene kõrgharitud inimene oma suguvõsast. Õigemini – valgete inimeste poolt kõrgharitud. Nn traditsioonilist haridust on saanud indiaanlased läbi aastasadade oma koduküladest. Kui Mona hopi-vanaisa lubas valgete algkooli oma reservaati, oli palju neid, kes teda sellepärast reeturiks pidasid. Vanaisal aga olid omad põhjused: “Kui kool on siin, tulevad lapsed õhtul koju ja saavad õiget haridust, kui aga kool on kaugel, siis ei näe me oma lapsi kunagi.” Külainimesed mõtlesid pisut ja nõustusid.

Mona on saanud nii nn valgete inimeste kui ka traditsioonilist haridust. Ta on osalenud väga tähtsatel tseremooniatel väga tähtsate inimestega ning on olnud väga oluliste sündmuste tunnistaja. Mona peamine õpetaja oli tema hopi-vanaema, kes elas 102-aastaseks. Ka oma teist, emapoolset vanaema, keda Mona tegelikult näinudki ei ole, peab ta oluliseks ning hoiab tema fotot oma koduuksel. Praegu on Monal endal kaks poega, üks tütar ja seitse lapselast.

Mona Polacca on lõpetanud Arizona ülikooli sotsiaalteaduste alal. Ta on avaldanud uurimustöid indiaani naiste elu ja käitumise kohta, käsitlenud oma töödes naistevastast koduvägivalda, naiste õigusi ja põlisrahvaste sõltuvusprobleeme, sealhulgas indiaani tseremooniate mõju narko- ja kuritegevuse ennetusena.

13 Põlisrahva Vanaemade Nõukogu (The International Council of 13 Indigenous Grandmothers) on 2004. aastal asutatud nõukogu, kuhu kuuluvad peamiselt indiaani päritolu vanaemad nii Põhja- kui Lõuna-Ameerikast, ent nende seas on liikmeid ka Aasiast ja Aafrikast. Vanaemade nõukogu eesmärgiks on esindada põliskultuure kogu maailmast.

Eestis ei ole vanematel naistel praegu kuigi palju sõnaõigust – piisab, kui mõelda väljenditele nagu “vananaiste loba”. Indiaanlased, nagu enamik põlisrahvaid, on aga alati lugu pidanud vanaemade arvamusest. Näiteks on vanaemadel õigus otsustada, missugusest kandidaadist peaks saama suguharu pealik, ning eemaldada see, kes ei sobi – vanaemad on ju näinud kõiki poisse kasvamas ning oskavad hinnata, kelle isikuomadused on valitsemiseks sobivad.

Vanaemade nõukogu ei tegele vaid kogukondlike probleemidega. 2008. aasta suvel läksid 13 vanaema Vatikani, et paavstilt aru pärida, miks õnnistas Vatikan omal ajal hispaanlaste sissetungi Ameerikasse ning miks pole selle pärast siiani vabandatud. Asi pole vaid vana vimma pidamises – siiani on endistes indiaani asupaikades kohti, kus kummitab nii, et inimesed ei saa ligigi minna. Neis paigus tapsid konkistadoorid omal ajal kõik, sülelastest vanainimesteni, ja põletasid majad maatasa, et inimestel poleks kohta, kuhu tagasi tulla. Sellise ülekohtu pärast läksidki vanaemad Vatikani.

Paavst ei andnud end näole. Vanaemad laotasid maha oma teki, võtsid välja trummi ja pühad esemed, ning hakkasid laulma ja palvetama. Loomulikult tekitas selline käitumine segadust nii paavsti kaaskondlastes kui ka uudistavates turistides. Kui mõne tunni pärast tuli sõnumitooja teatega, et paavst on nõus vanaemasid vastu võtma, pakkisid vanaemad oma asjad kokku ja teatasid: “Pole vaja, me rääkisime juba tema ülemusega,” näidates taeva poole.

Sõnakusest pole Monal kunagi puudu olnud. ÜRO põliselanike küsimuste alalise foorumi esindajana esitas ta pool aastat tagasi ÜROs erinevate usutegelaste (juudid, kristlased, moslemid jt) ees ainsa naisena esinedes küsimuse: “Miks teie rahvad tapavad üksteist, jumala nimi huulil, samal ajal kui teie istute siin üksteise kõrval sama laua taga?” – Tekkis vaikus. Mõne aja pärast tõusid tähtsad mehed üksteise järel püsti ja läksid laiali. Lihtsale küsimusele ei osanud keegi vastata...

Eestisse sattus Mona 1996. aastal tänu vendadele Urbidele, kelle ta mõni aasta varem oma vendadena “adopteerinud” oli.  Sama aasta kevadel oli tulnud vendadele Urbidele ühe indiaani tseremoonia käigus idee kutsuda indiaani vendi ja õdesid Eestisse, et taastada eestlaste geneetiline mälu, kus on tseremooniad veel sees. Me ei tea täpselt, mida tegid meie esivanemad enne ristiusku, ent põlisrahvaste uskumusi arvesse võttes pidi see olema üsna sarnane indiaanlaste eluolule – piisab, kui vaadata meie püstkodasid või sauna tähtsust. Kui vennad New Yorki tagasi jõudsid, ootas neid kiri Eestist, kus paluti abi, et kutsuda n-ö õigeid indiaanlasi Eestisse. “Õiged indiaanlased on olemas,” oli vendade vastus. “Ja ajalugu oligi sündinud,” räägib Tarmo Urb.

Pärast esimest indiaanilaagrit Rocca al Mares toimus esimene indiaani kiriku tseremoonia Kanakülas Peeter Ilusa talus, kus õnnistati eesti rahvas sisse põlisrahvaste vaimuvõrku. Ka järgmised indiaanilaagrid, nii olnud kui ka tulevad, on toimunud/toimumas selle nimel, et taastada eestlastes eksisteeriv geneetiline mälu oma ürgsuses.

Sel aastal toimub Indiaanilaager juulikuu viimasel nädalalõpul Jumindas ning veel on võimalik end osalema registeerida. Lisainfot leiab nii Facebookist kui veebilehelt Indiaanilaager.ee

 

Buduaar.ee
( algmaterjal ilmunud ajakirjas Buduaar Shopping, autor Kerttu Rakke)