MARDI JA TAIVO KAHETEISTKÜMNES suvi Majaka talus
Fotod: Jane Vogt

Saabume sisustusaksessuaaride firma SHISHI eestvedajate Mart Haberi ja Taivo Pilleri idüllilise Muhu maakodu hoovi nädal enne jaanipäeva, ühel ebaeestilikult soojal varahommikul.

Kell on mõned minutid kümme läbi – need mõned minutid kadusid õige teeotsa leidmisele. Telefonis juhatatakse meid suure kivini, millest paremale keerates jõuabki Majaka talu hoovi. Väraval tervitavad meid Taivo ning perekoer Pluto. „Me oleme vist küll ühed varaseimad külalised,“ ütlen mina, viidates, et hilisem praamile jõudmine seab omad ajapiirangud. „Ah, meie oleme juba kell seitse üleval!“ lööb Taivo käega. Toas magavad Mardi ja Taivo kaksikud tütar Hilda ja poeg Hubert oma varajase hommikusöögi järgset und.

Saunamajast väljub Mart ja pakub külalistele kohvi, mida saab nautida Bernt Notke kuulsa Surmatantsu illustratsiooniga tassikesest. Ringkäik lõunast tõusnud päikese taktikepi all imeilusas taluhoovis võib alata!

Mitte mingid „suvemuhulased“

Kuigi ei Mardil ega Taivol ole Muhu saarega otsest sidet, võlus kaksteist aastat tagasi suvekodu otsingul silma jäänud talukompleks neid niivõrd, et otsus Muhu saare kasuks oli kohemaid langenud!

Olgu seegi kohe öeldud, et Mart ja Taivo ei ole mingid „suvemuhulased“ nagu mandrilt tulijate kohta tavatsetakse sageli öelda. Isegi sissekirjutus Muhu valda on neil olemas. Laual seisab Taivo kohvitass, mida kaunistab Muhu valla logo. Mart on hetkel saare küll mõistetavatel põhjustel reetnud Tallinna kasuks. „Eks ikka selleks, et juba varakult lasteaiakoha järjekorras olla,“ naerab vastne isa.   

Taivo ja Mart veedavad Muhus nii palju aega kui võimalik ning vabatahtlikult juba linna ei lähe. „Linnaigatsust meil ei tule; kui miski sinna ajab, siis mõni konkreetne vajadus,“ ütleb Taivo. Meestel on tööga seotuna kiiremad ajad augustist jaanuari lõpuni. Maist augustini on rahulikum aeg ja just see veedetakse Muhus. Nii juba algusest peale.

Majakavahi talu lugu

Punastest tellistest maja pärineb aastat 1885 ja selle ehitas Vene tsaar toonasele majakavahile. Sel ajal asus veel Vahtraste alumine tuletorn keset hoovi ning jälg tähtsast maamärgist on säilinud tänaseni. Taivo osutab platsile, kust võib aimata hõredamalt kasvavat muru – kohast,  kus torn omal ajal seisis. Nüüd on modernne majakas kõrvalkrundil ja annab talu nimele igati õigustust.

Esiti piiras kogu krunti kõrge betoonmüür ja esimene „kohtumine“ suvekoduga oli tagantjärele mõeldes üsna nukker. „Kui siia kolisime, oli üldmulje üsna hall ja rõhuv,“ meenutavad omanikud, keda koheselt võlus eelkõige loodus – suured puud krundil ning otse loomulikult mere lähedus.

„Maja oli puutumata, täpselt nii nagu ta tolleaegselt ehitatud ja jäänud oli. Ei olnud vett, kanalisatsiooni ega elektrisüsteemi,“ meenutab Taivo. Kuid sellest hoolimata seati end kohe paika. „Värvisime kõik valgeks ja kolisime sisse,“ hõikab Mart. Nii  elatigi aasta otsa sees ja alles siis hakkas tekkima visioon: mis, kuidas ja kuhu sobiks.

Kuna aeg läheb nii ruttu... või siis vastupidi, seisab nagu Muhus tavatsetakse öelda, ei teagi Mart ja Taivo kohe öelda, kaua nad siin peremehed on olud. Mart tõttab arvutist andmeid kontorollima ja selgub, et tähtsast tehingust on möödas juba kaksteist aastat. „Uskumatu,“ sõnab Taivo. „Juba kaheteistkümnes suvi läheb,“ lisab Mart. Aga sellises kohas ajal ei olegi tähtsust, on vaid oskus nautida hetke. Ja seda osatakse siin hästi.

Midagi uut ja midagi vana

Suurt muutust hoonete üldpildis ja planeeringu osas siiski ei ole. Ainus uus (abi)hoone on vana lauda koha peale ehitatud prantsuse stiilis kasvuhoone, millel on samuti „oma keeruline lugu“ nagu peremehed seda nimetavad. „See on Belgias disainitud, Rootsist ostetud ja Poolas toodetud,“ vuristab Mart. Kasvuhoones kasvavad lisaks tomatitele ja kurkidele ka viinamarjad ning automaatne kastmissüsteem ei jätta taimi hätta, juhuks kui Mart ja Taivo on mõlemad sunnitud mandrile asjatama minema.

Selleks, et talukompleks saaks omanike nägu ja tegu, kaasati mängu arhitekt Laila Põdra.  Etteruttavalt võib öelda, et vanast peamajast on alles vaid seinad. Majja sisenedes võlubki esmalt vaade. Meri paistab juba esikust ning maast laeni kõrguvad aknad raamivad selle nii kaunilt, et esiti võikski juba sinna pidama jääda ja lihtsalt nautida.

Peauksest sisse tulles jääb paremale köök, milles on Taivo sõnul kokku saanud Ikea ja Prantsuse antiik ning loomulikult Shishi. Seda põnevalt triot kohtab kõikjal interjööris. „Meile meeldibki hästi palju Ikeat kasutada, miksides seda vanaga,“ räägib Taivo, viidates läänenaabrite selgusele ja kargusele, mida esindab Ikea köögimööbel ning väikestviisi „köögisaare“ rolli täitev Prantsuse antiikkapike, mis omakorda pehmendab üldmuljet.

Köögi ja ilmselt ka maja üheks tähtsaimaks ehteks on Savtoni pottidest ehitatud pliit-leivaahi, mis näeb välja nii autentne nagu see oleks juba algusest peale majas sees olnud. Nii pole kaasadel üle saare kuulsasse leivatehasesse „asjagi,“ sest leivameister on kodus olemas. Nimelt on Mart juba aastaid leiba küpsetanud. „Teeb juuretise ja puha,“ kiidab Taivo kaasat.

Köögist edasi jõuame avarasse elutuppa, mille detailiderohkus paneb end hetkeks tundma kui muuseumis. Kõikide siinsete detailide silmitsemine ja imetlemine võiks võtta tunde! Mõlemasse toa serva jäävad ka meeste töölauad – vasakul Taivo ja paremal Mardi.

Paremat kätt jääb ka maja üks silmapaistvamaid osi – vana tööriistakuuri asemele ehitatud  klaasist talveaed, mille hommikused päikesekiired mõnusalt kuldseks on värvinud. Talveaia keskmes troonib uhke söögilaud. „Kõik söömised ja istumised toimuvadki meil siin, aastaringselt,“ ütleb Taivo ja lisab, et siinne valgus annab energiat igal ajal.

Raamitud vaade

Maast laeni kõrguvad aknad – ikka selleks, et merd võimalikult palju näha ja nautida. Seegi on olnud sisearhitekt Pille Lausmäe idee.  Akende avardamisest järele jäänud telliskivid said ära kasutatud ülemise korruse ehitamisel, viilkatusealuse jaoks. Kui ei teaks, et majal enne katusealust ei olnud, esmapilgul sellest kindlasti aru ei saaks.

Õdus lisaruum on praegu küll ehitatud külalistetoaks, kuid hiljem on plaanis sellest ehitada lastetuba. „Kui lapsed on juba piisavalt suured, plaanime suurest toast keerdtrepi üles ja ehitame sinna nendele päris oma toad.“

Vahepeal ongi hilishommikusest unest ärganud Hilda ja Hubert, kes elutoa vaibale rõõmsalt askeldama tuuakse. Ka vaiba all laiuv puitpõrand on originaallaudadest, mis algsest seisukorrast said „päästetud“.

Elutoast saab otse astuda lummava vaatega terrassile, mis ühendab peamaja saunamajaga. „See oli algusest peale arhitekti idee,“ räägib Taivo. Terrassil on kõik võimalused nautimaks hommikukohvi ja sillerdavat merd. Ka kaheteistaastane koer Pluto tõmbab end seal mõnusalt keera ja laseb päikesekiirtel end unele suigutada.

Midagi puidust, midagi suvist ja midagi rahustavat

Edasi viib tee meid juba saunamajja, kus minul tekib esmalt küsimus, kuidas seda imelist lõhna küll sõnadega lugejatele edasi anda! Tume saunamaja, mis näeb esmapilgul välja igivana, peidab endas päris korralikku  Lõuna-Eesti suitsusauna. Taivo rõhutab, et see on külaliste lemmik. „Ka nende, kes muidu saunas käia ei armasta!“ Seal samas juhib Taivo tähelepanu terrassi alt kasvama hakanud humalale, mis on eriti kunstipäraselt kerinud terrassilaua jalgade ümber. „Nüüd vist peab küll ise õlut tegema hakkama,“ naerame, kui juba õllematerjal niiviisi tuppa trügib.

Kuna Mardi ja Taivo sõpruskond on suur, on ka külalistubadele panustatud. Viimasena sisenemegi ühte neist mitmest – sauna vastas olevasse aita. Sealgi tervitab meid imeline „maakodu lõhn,“ mida sõnadega ei oska edasi anda: midagi suitsust, midagi puidust, midagi suvist ja midagi rahustavat.

Sellest, et kell on märkamatult tiksunud juba keskpäeva annab märku üha kõrgemalt paistma hakkav päike. Kui aeg ei kiirustaks takka, teeks veel ühe ringi ja siis veel ühe, sest imetlemist jagub. „Ja ongi kell juba 11.30. Täpselt laste söögiaeg!“ ütleb Taivo, kui näeb et hakkame minekule seadma. Meie kiirustame praamile ning Mart ja Taivo asuvad Hildale ja Hubertile lõunat serveerima.

Täpiks i-le seisab värava taga Mardi moodne külgkorviga mootorratas. Täpselt nii nagu üks saareelu seda nõuab.

 

Tekst: Triin Tisler

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar juuli-august 2019.