MARGE TAVA: ja siis ongi kõik!

Ma olen päris mitu korda alustanud sellel teemal kirjutamist ja siis jälle katki jätnud. Olen mõelnud, et inimesed ehk ei taha sellest lugeda ja ju ma olen üks väheseid, kes surmale aeg-ajalt mõtleb. Hiljuti aga lugesin ühte uuringut, mis väitis, et kolmandik inimestest mõtleb sellele lausa iga nädal.  

Olen minagi mõelnud, et ühel ilusal hommikul mind enam ei ole. Universumi ajamõõteskaalal juhtub see üsna varsti. See ei ole sugugi mõte, mida mulle meeldiks mõelda. Ainus asi, mis mind seejuures lohutab, on asjaolu, et ka kõikide teiste elu lõpeb surmaga. Kõik teavad, et surm on loomulik elu osa, aga peaaegu keegi ei suuda sellega leppida, rääkimata sellest, et kuskil kohvikus sõbrannadega lobiseda, millist matmist keegi eelistab või mis veini võiks oma matuselauas pakkuda. Kui isegi mõni vanem inimene oma läheneva surma teema üles võtab, siis püüavad kõik selle kiirelt lõpetada ja öelda, et sul on veel vara surmale mõelda. Pärast aga kahetsevad, et liiga palju lahtiseid otsi läks kalli inimesega hauda kaasa. Tõtt-öelda ei ole kunagi liiga vara surmale mõelda. Seda enam, et enamik meist teeb seda salaja omaette nagunii.

Paljud arvavad, et need, kes mõtlevad surmast, on morbiidsed ja depressiivsed inimesed. Ma olen päris veendunud, et see ei vasta tõele. Pigem on see just eluterve asjasse suhtumine, eeldusel et sa ei ela igapäevaselt surmahirmus või ei soovi oma surma. Nooremana ei mõelnud ma kunagi sellele, aga umbes nii 35selt hakkasin ma teadvustama ja tajuma, et liigun iga päev surmale lähemale. Alguses oli see häiriv, et sellised mõtted pähe tulid, aga tõtt-öelda on see teadmine mu elu palju paremaks muutnud. Kui sa aktsepteerid surma, mis on ilmselgelt elu kõige hirmutavam osa, siis peale seda ei tundu mitte miski alistamatu ega raske. Ma usun, et need, kes mõtlevad aeg-ajalt surmale, oskavad elu rohkem väärtustada. Ja nad langevad ka vähem depressiooni või melanhoolsusesse, sest iga muu jama võrreldes surmaga tundub väike ja lahendatav. Iga halb päev tundub elades päris hea päev, kui kaalukausi teisel pool oleks päev, mis jääb elamata. Lisaks on need inimesed, kes mõtlevad surmale, ka palju hoolivamad iseenda ja oma lähedaste suhtes, sest see, kes tajub elu haprust, ei jäta kunagi vahele vanaema sünnipäeva ega kuluta enda aega õnnetus suhtes või nüristavas seltskonnas. Neist on tuge ja abi ka siis, kui on vaja lohutada kedagi, kel lähedase kaotus jalad alt niitis, sest nad ei karda surmast rääkida.

Kas ma kardan surma? Muidugi kardan, aga see ei aja mind paanikasse. Ja iseenda surmast kaks korda rohkem kardan ma lähedaste surma. Igor Mang raputas mind ükskord selles osas ikka korralikult läbi. Ta oli mulle just teinud minu sünnikaardi ja oli sellest rääkides jõudnud sujuvalt lähitulevikku ning teatas muuseas, et jaanuari lõpus sureb keegi mu lähisugulane, arvatavasti naisterahvas. Hakkasin nutma ja ütlesin talle, et miks ta mulle nii teeb. “Sa ju tead mind ja minu psüühikat! Mul pole vaja seda teada!” ütlesin ma, mille peale küsis Igor, et kas ma tõesti ei taha selliseid asju ette teada ja selleks valmistuda? Olin mitu kuud liimist lahti ning suures hirmus jätsin isegi aastavahetusele planeeritud pikema reisi ära. Ja siis saabus jaanuari lõpp ning kõik mulle kallid naised jäid ellu. Suri küll üks kaugem sugulane, naisterahvas. Võimalik, et teda Igor nägigi mu sünnikaardis. Aga see pool aastat, mis ma elasin teadmisega, et midagi juhtub jaanuari lõpus, muutis minu jaoks nii mitmeidki elureegleid.

Ma ei mäletagi, millal ma järgmine kord peale seda surma teemadel arutasin. See oli vist üle-eelmisel suvel, kui käisin lastega oma isa hauda koristamas ja pidin pojale selgitama, kuidas vanaisa, kellega ta ei jõudnudki kunagi kohtuda, sinna liivase kalmu alla sai. See teema puudutas teda rohkem kui ma arvata oskasin. Ma isegi jõudsin mitu korda järgmiste kuude jooksul kahetseda, et nii väikesele lapsele seda keerulist teemat selgitasin, sest ikka ja jälle rändasid 3-aastase lapse mõtted tagasi sellele. Aga mida rohkem me rääkisime, seda normaalsemaks muutus tema jaoks kellegi lahkumine siit ilmast. Ju on oluline ka see, kes ja kuidas sinuga surmast räägib. Kui surm on elu osa, siis ei ole see kunagi lõpp! Ka surmas peab alati olema oma lootus.

Luban, et järgmisel korral tuleb midagi vähem tõsist.

Olge hoitud!

Marge