Oli ilus talveõhtu. Keskmiselt -10 °C ja pisut tuisune. Üksikus bussipeatuses ootas umbes kümneaastane tüdruk oma bussi. Mõtlesin viivuks, et peataks auto ja võtaks ta peale.

Siis aga otsustasin edasi kimada. Nii tundus endale lihtsam. „Arvatavasti pole tal lubatud võõrasse autosse istudagi,” mõtlesin ma enda õigustuseks. Vähemalt mina olen oma lastele selgeks teinud, et isegi tuttavatega tohib kaasa minna vaid vanemate teadmisel. Seega, ju ma tegin õigesti. Aga ometi jäi see mu hingele. 

Ma tean mõnda oma Facebooki sõpra, kes oleks tüdruku kindlasti peale võtnud eelkõige seetõttu, et esimesel võimalusel sotsiaalmeedias oma heateost kõiki teavitada. Aita kodutuid koeri, anneta Lastefondi, löö kaasa veel mõnes ühiskondlikus heategevusprojektis ja Hooandjas ning like’ide ja avaliku maine järgi oledki ingel valmis. Oma reitingut vähemalt näiliselt tõsta ei ole sugugi keeruline, aga elukogenud inimene teab, et inimese sotsiaalmeediakonto on just nagu elulooraamatu esikaas, mille järgi sisule hinnangut anda võib olla ekslik.

Hiljuti sain ma paraja šoki, kui lugesin lehest, et üks minu kunagine koostööpartner on vägistaja, peksja ja mõrvar. See tundus täiesti võimatu olevat, sest mulle jättis ta alati rõõmsameelse, aruka ja viisaka inimese mulje. Öeldakse, et loomad on ettearvamatud ja inimene ei saa neid kunagi jäägitult usaldada. Inimesed on loomariigi esiliik, seega kordades ettearvamatumad. Loomadel ei ole etiketireegleid, meie õpetame oma lastele maast madalast näiteks kas või seda, et tuleb kõigile naeratada ja naabrinaist tervitada ka siis, kui selleks pole vähimatki tahtmist ja tuju. Pole siis ime, et teatud vanuseks on paljudest saanud osavad näitlejad. Inimestega peab olema ettevaatlik, sest väga tihti tuleb tunnistada, et mossis näoga introvert on üks ütlemata õilis ja helde südamega inimene ning särava naeratuse ja ilusate sõnade taga peidab end tõeline madu või bipolaarse häirega aferist. See, mis väljapoole paistab, on ühiskonnas nii meeletult oluline ja seetõttu ka kergesti manipuleeritav. Eks meie seas on palju neid, kes postitavad siiralt kõike, mis on südames ja keelel, aga on ka selliseid, kes ehitavad oma sotsiaalmeedia imagot väga teadlikult ja professionaalselt. Kes ennast millise maski taga tegelikult peidab, on üldjuhul vaid üksikutele lähedastele teada. Mina suhtun sotsiaalmeediasse mänguliselt ja kuni see kellelegi haiget ei tee ning viha ei õhuta, siis on mul täitsa ükskõik, mida keegi oma kontole postitab.

Sotsiaalmeedia on justkui üks suur rahvusvaheline mänguplatvorm, kust saab iga hetk välja astuda. Selles mängus ei ole väga vahet, kust läheb piir päriselu ja unistuste vahel. Sa ei pea avama oma hinge ega näitama oma halvimat külge. Vastupidi, sa võid vabalt näidata neid külgi, mida sinus tegelikult olemaski pole. Sa võid kasutada piltidel filtrit, mis teeb sind kaks korda ilusamaks, ja poseerida laenatud kleidis kontvõõra villa basseini ees ning kirjutada pildi alla „minu uus kodu”. See on mäng ja siin on kõik lubatud. Ainus, mis on oluline, on see, et mängijad oma päriselu ja mängu segi ei aja. 

Kahjuks on päriselu tihti mängust väga kaugel. Küll oleks tore, kui sõda oleks valik, just nagu arvutimäng, kus osalevad ainult need, kes tõesti tahavad mängida. Tundub, et neid on omajagu palju. Mulle läheb väga hinge see, kui süütud kannatavad. Kui loen mõne lapse või lemmiklooma väärkohtlemisest või terrorirünnakust, siis hing sees kisub kokku. Minus aktiveeruvad korraga ekstravert ja introvert – esimene tahab minna oma kätega kallale sellele jõhkardile ning teine ütleb, et ela omas maailmas ja tõmba ringi parem veelgi koomale. Tahaks, et elu oleks nagu lastefilmis, kus kuri saab alati oma tasu ning headus alati võidab. Ja seda mitte ülejärgmises elus, nagu karmale kombeks on, vaid kohe! 

Ma usun, et varsti see saabki nii olema. Et hea inimese tunneb kaugelt ära ja sama juhtub ka halvaga. Et inimeste reitingud on salvestunud nende kiipidele ning ainuüksi kurjad mõtted viivad su reitingut allapoole. Et igaüks keskendub rohkem oma sisemisele ilule, tänulikkusele ja andmisele, vahet pole, kas reitingu või lihtsalt isikliku heaolu ja tasakaalu nimel. Täna tähendab sinu kõrge reiting võimalusi rohkem raha teenida, tulevikus aga saab reiting olema raha aseaine, mille nimel kõik vaeva näevad ja mida osta ega pettusega saada pole võimalik. Just nagu „Black Mirroris” minu lemmikosas – need, kelle reiting on kõrgem, saavad ööbida paremas hotellis ning sõita parema autoga. Te küsite, mis saab nendest, kelle reiting on madal ja kes teevad teistele halba? Väga lihtne – neil on võimalik seda iga päevaga parandada ja kui nad seda ei soovi, siis on teistel võimalik neid oma elust ära blokkida ja elada nii, et teed lihtsalt ei ristu. Blokkimine ja sõbralistist kustutamine on meil juba käpas, oodata jääb vaid järgmist infotehnoloogilist arenguetappi. 

Maailm areneb väga kiiresti ja ma päriselt kahtlustan, et selline saab olema elu tulevikus. Kui täna me vaidleme selle üle, kas peaks lapsele vaktsiini tegema, siis äkki juba kümne aasta pärast on teemaks hoopis see, kas panna lapsele mikrokiip sündides või pisut hiljem. Ja siis läheb veel kümme aastat ning me ei saa isegi pangaülekannet teha ega autorooli või lennukisse istuda ilma mõne kehaosa skännimiseta. Ühest küljest on see hirmutav, aga teisest küljest võib see olla lahendus paljudele praegustele ühiskonna ja planeedi probleemidele. Tulles tagasi selle tüdruku juurde, kes bussipeatuses üksinda külmetas – 20 aasta pärast teaks selline tüdruk hästi, kelle autosse istuda või mitte. Ja külmetama ta seal ei peaks, sest igaüks tahab oma reitingut tõsta ja teda peale võtta. See saab olema sama loomulik eluviis nagu täna naabrinaisele tere ütlemine või pargis oma koera järel koristamine.

 

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar mai-juuni 2018.