MARGIT MEIKARI KOLMUN „Plaaster haavale“
Pilt: Rene Türk

...just nii nimetas seda minu üks sõber. Üheöösuhe või väike seksiseiklus pakub hetkelist unustust rasketest tunnetest. See ei asenda küll kunagi emotsionaalselt turvalist ja kindlatel alustel paarisuhet, aga pakub lohutust. Ja see on igati okei!

„Üheöösuhted ei peagi meelde jääma,” ütleb mu hea naiskolleeg – ja minuga nii ongi. Ma tean, et mul on neid elus olnud, aga... ma ei mäleta neist peaaegu midagi. Tavaliselt tulebki üheööseksi ette siis, kui inimesed pole suhtes. Isegi halvas paarisuhtes olles on omajagu pidureid, mille tõttu juhuslikesse afääridesse lihtsalt ei minda. Pigem luuakse siis klassikalisi kõrvalsuhteid valitud inimestega, et väljakannatamatu üksildustundega oma kooselus toime tulla.

Kindlasti pole üheööseks nende jaoks, kes otsivad sügavust, suhet ja armastust. Aga kuidas mõtlevad need, kelle jaoks seksi ja armastuse vahel ei pea alati olema võrdusmärk? Rääkisin paari  naise ja mehega, kellel on olnud omajagu üheööafääre ja adusin, et mõlemad sugupooled suhtuvad sellesse ühtmoodi. Põhiline, mida kõik rõhutasid: nad on võtnud seda ainult kui seksi ja mitte kunagi eeldanud või isegi soovinud midagi rohkemat. Eesmärk on võimalikult hästi seksida uue huvitava inimesega – lihtsalt seiklus ja lõbujanu. See ei tähenda, et pärast ühist ööd pikemat suhet ei võiks tekkida, vahel tuleb sedagi ette, aga loota ja oodata seda pole vaja. Põhjust hiljem põdeda on olnud vaid juhul, kui seks valmistas pettumust. Aga kuna õnneks ei pea enam kohtuma, võetaksegi seda kui lihtsalt kogemust ning ... unustatakse.

Topeltstandardid

Igivana suunis naistele, et „ära iial seksi esimesel kohtingul“ on minu meelest ikka veel sama elujõuline kui aastakümneid tagasi. Ega see reegel üheöösuhteid olematuks tee, lihtsalt naised kahetsevad neid rohkem ja intensiivsemalt kui mehed. Minu meelest on see puhas topeltmoraal, milles mehed võivad lustida nii kuis soovivad, aga kui naisele meeldib samamoodi kohustustevabalt seksida, on nemad kohe litsakad. Ma ei suuda mõista mehi, kes suhtuvad naisesse halvasti vaid seetõttu, et see juba esimesel kohtumisel voodisse läks. Tema ise tegi ju sama! Seda tüüpi seksistlikke silmakirjatsejaid poleks vaja tõsiselt võtta ja nende peale oma aega raisata. Just sellised sotsiaalsed normid ja topeltstandardid survestavadki naisi oma seksuaalsust häbenema ja mõjutavad seetõttu seksuaalelus tehtavaid otsuseid. Ning see on paraku tunda igas teises magamistoas.

Kui sa nüüd arvad, et ma propageerin üheöösuhteid, siis oled valesti aru saanud. Ma ei valiks üheöösuhet, kui mul oleks võimalus valida seks püsipartneriga – ideaalis armastatud inimesega. Aga kui oleksin suhtevaba, siis ma tean, et olen piisavalt muretu ja vallatu, et huvipakkuva mehe või naisega ka esmakohtumisel seksida.

Miks ma seda teeksin?

Põnevus, seiklus, meelelahutus, uudishimu, uued kogemused, elamine praeguses hetkes, nauding ilma ühegi eelarvamuse ja ootusteta – midagi, mille tarbimiseks ei pea süümepiinu tundma. Selleks, et asap proovida seksuaalset sobivust ligitõmbava mehega. 

Mul on omad parameetrid ja isegi kui intellektuaalne sarnasus on suur, aga seda voodis ei ole, siis: hüvasti! Siin ei tee ma ühtegi kompromissi, mitte kunagi enam. Võib seksida ka nendega, kellega suhtepotentsiaali pole. Kui algusest peale on selge, et te inimestena ei sobi (näiteks suur vanusevahe, intellektuaalne erinevus, elukogemuse lahknevus), aga seksuaalne tõmme eksisteerib, on ainet vaid üheöösuhteks.

Kõige tähtsam on meeletu füüsiline külgetõmme – midagi nii peadpööritavat, kus kaks inimest näevad vaid teineteist, ere seksuaalne iha. Ma mäletan elu lõpuni kahte meest, kelle puhul kogu kaine mõistus juba esmakohutumisel ennast nii välja lülitas, et voodisse minek oli ainus võimalus üleüldse. Üks neist jäigi vaid ühe öö kireks, teisega olin umbes pool aastat (seksi)suhtes. Kas ma kahetsen?

Absoluutselt mitte! Vastupidi, ma kahetsen neid kordi, mil ma alalhoidlikkusest sellisele külgetõmbele „alla ei kirjutanud.“ Midagi sellist juhtub elus nii harva, et ma ei väsi iial seda otsimast.

Ma arvan, et tuleb avasüli võtta vastu kõik hea, mida elu pakub. Kui on õige hetk, tunne ja inimene, siis ma ütlen alati “jaa”. Ka täna.

 

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar juuli-august 2019.