MARGIT MEIKARI KOLUMN: "Närvesööv esimene kord"
Pilt: Rene Türk

Kas oled kohanud kedagi, kellega on esimesest hetkest võimas vastastikune seksuaalne külgetõmme? See salapärane miski, mis inimesi teineteises sel viisil köidab ja sütitab, et põhimõtteliselt võib kasvõi võhivõõraga kohe voodisse minna. Mina olen, ja nii mõnigi kord on see kohtumine magamistoas lõppenud.

Need on sellised spontaansed, hetkeemotsiooni ajel tekkinud orkaanilised suhted, kus kirg varjutab kõik muu. Mõistlik see üleliia pole, aga põdema ka ei pea – kõik sellised kogemused on olnud väga inspireerivad. Ma olen ka muidu kiire voodisse mineja. Mul ei ole soovi uue suhte alguses käia mitu kuud teatris, kohvikus ja Toomemäel jalutamas, pigem tahaksin enne seksida. Ja üldse pole tähis, millised on partneri kogemused või mida sel esimesel korral koos tehakse, sarnane seksuaalne energia ja vastastikune tõmme on eelduseks kõigele, mis edasi tulla võib. Aga kui seda ühist erootilist vaibi ei ole, siis ükskõik kui tore ja armas keegi iganes on, suhtest asja ei saa. Õnneks on alguses ka ühiseid emotsionaalseid kõrghetki olnud veel vähe, üksteisega ei olda veel väga seotud, armastus ei ole veel silmi pimestanud – mul on lihtne edasi liikuda. Minu jaoks on omavaheline seksuaalne sobivus väga oluline ja ma tean, et vastastikune füüsiline kirg on sama hea stardipositsioon hilisemale tugevale partnerlussuhtele kui iga teinegi.

Kas ta meeldib mulle ka alasti?

Aga see esimene kord uue partneriga seksida on ikka ja alati parajalt närvesööv. Tead ju küll seda ootusärevust juhtuma hakkava ees, kõiki neid erinevaid emotsioone oma keha, oma seksuaalsuse ja kaaslase suhtes! Kas ma ikka olen piisavalt heas vormis; kas karvu on liiga palju või hoopis vähe; tissid, pepu, kõht, armid, vagiina – igaühel on oma keha juures midagi, mis rohkem või vähem ebakindlaks teeb. Ka seksuaalsust puudutavas on omajagu hirme, näiteks mis saab siis, kui ma ei naudi toimuvat, või siis, kui naudin liiga palju; kas peaksin kohe märku andma, mis mulle meeldib; aga kui mulle meeldib midagi tavapäratut, kas võin selle üldse jutuks võtta? Ning uus partner ning seks ise – see on veel kõige pingerikkam. Kas ta meeldib mulle ka alasti; äkki meie füsioloogiad ei klapi, äkki ta harrastab seksuaalpraktikaid, mis mulle üldse ei sobi, äkki ta on lihtsalt enesekeskne kehv seksija? Ma olen endale alati kinnitanud: kui selgub, et miski on väga jama, võin igal hetkel öelda „ei“. Kuigi lubadus seksiks on põhimõtteliselt antud, võin ma selle iga kell tagasi võtta. Aga kas see ka päriselt nii on?

Uurisin tuttavate meeste käest, kuna on nende arvates naisel see päris viimane hetk seksist keelduda. Kokkuvõttes sain teada, et kui riideid hakatakse seljast võtma ja mehel on erektsioon, siis on kindlasti liiga hilja. Mehe jaoks liiga hilja. Ja sageli naise jaoks ka. Sest see „ei” ei pruugi enam toimida ja nii mõnigi mees üritab edasi, jõuga. On neid mehi, kes küll aduvad, et lähevad üle piiri, aga võtavad ikkagi nii palju kui saavad. Ning naine saab halva, haigettegeva ja muserdava kogemuse osaliseks.

Liiga hiline "ei"

Ma arvan, et paljud #MeToo juhtumid ongi sellised, kus mõistlik "ei" ütlemise aeg on ületatud. Ja vastutus on siin minu meelest ikka mõlemal poolel. Iga naine peaks nii palju kui võimalik iseennast halbadest kogemustest säästma, aga säästma peaks ka partnerit. Kui naine ütleb liiga hilja “ei,“ siis lisaks pettumusele tunneb mees end ebakindlalt, ta tunneb, et temal on midagi viga. Ning kui mehel on selliseid juhtumisi rohkem kui üks, võib see lõpuks päädida komplekside või koguni erektsioonihäiretega.

Mina ei mäleta oma elust ühtegi seksuaalkogemust, kus ma ise poleks soovinud osaleda. Samas see ei tähenda, et kõik alati fantastiline on, aga ise olen seda ju tahtnud. Ükspuha kui siiras, lahke ja hooliv keegi ka tundub, ma tean, et ta mõtleb enda vajadustele ikkagi ennem kui minu omadele, see on nii inimlik. Probleemid saavad alguse sel hetkel, kui ma ise lõpetan olemast aus iseenda vastu, kui jätan oma arvamuse välja ütlemata, oma vajadused väljendamata, kui nõustun millegagi, mis mulle ei sobi. Õppisin üsna noorena õigel ajal „ei” ütlema ja see on alati toiminud. Seega katteta lubadusi seksuaalsuhetes ma ei anna, ei iseenda ega partneri pärast.

Vahet ei ole, millal on sinu jaoks kõige õigem aeg jõuda uue partneriga esimese seksini, vastastikune lugupidamine ja üksteisega arvestamine on siin ülioluline. Ja kui sa vähegi kahtled, kas ikka tahad sel hetkel seksida, siis ilus oleks seda kaaslasele kohe öelda. Palju lihtsam oleks juba alguses kokku leppida, kui kaugele on soov minna, mida seksuaalset koos teha ja siis sellest ka kinni pidada. Sina saad ise otsustada, kuna ja kuidas. Kui mehel on su vastu tõsine huvi, kui ta tahab sinuga koos olla, siis on ta nõus. Ja need kes pole, ei sobiks sulle nagunii.

 

Kolumn ilmus ajakirjas Buduaar märts - aprill 2019.