Reklaam sulgub sekundi pärast

MARGIT MEIKARI KOLUMN: Seks al fresco

Kui ilmad lähevad soojaks, muutume me tüüpilise põhjamaa rahvana kollektiivselt pisut pööraseks. Lisaks paksudele riietele viskame me mingil moel ära ka oma vaoshoituse. Kõikjal kuhu vaatad, näed kuumi, uudishimulikke ja seksuaalselt laetud pilke ning soove, mis ootavad täitmist. Lõpuks ometi on piisavalt soe aeg, mis toob kaasa uue äratuse, vabaduse, avaramad võimalused naudinguteks. Ja see on pagana tore!

Õhus on tundeid, armastust, kirge, kogu loodus punub pesa. Paljud lähedased suhted saavad alguse just praegu ja sellel peab laskma juhtuda. Ja mitte üleliia palju mõtlema, mis ja kuidas edasi. Kuna siis veel kui mitte nüüd anda endale võimalus kohtuda kellegagi, kellega on väga-väga tore koos olla. Kestku see toredus siis mõne päeva, ühe suve või kogu allesjäänud elu. Kõik erilised hetked (ka lühildased) on alati rohkem väärt kui keskpärane elu. Vähemalt minu arvates.

Ulakas aeg

Mina ei suuda kevadega võidelda, üldse mitte. Ja elatud aastad ei muuda siin midagi – kohe, kui lumi on läinud, hakkan igasugu asju korraldama ja need on kõik rohkem või vähem seksuaalse alatooniga. Ma tunnen end ulaka, mängulusti täis naisena, kes toimetab ürgsete instinktide ajendil. Minu jaoks on see ohtlik, segane ja kirgi küttev aeg – armumise aeg. Neid nüüd algavaid ja läbi suve kestvaid romansse on mul elus olnud küll ja veel, kuid tõsiseid suhteid neist ei saa, pole kunagi saanud. Kergemeelsuse ja minnalaskmise meeleolu on hetkel tähtsam kui pühendumine ja pikk vaade. Nii just mulle sobibki, kuid samas on vist hea, et ma kuskil soojemas kliimas ei ela.

Kõigepealt pean ma saama „pruuniks teiseks juuniks“. Tegelikult varemgi veel, kohe kui on piisavalt soe, et sukad sahtlisse jätta saab. Mulle meeldib päevitunud look ja tänu spreipäikesele on selle saavutamine õnneks väga lihtne ja tervislik. Edasised kuud nõuavad ju rohkelt seksikalt paljastavaid suviseid kleite, pehmeid, kergeid, lendlevaid siidiseid kangaid ja sageli üldse mitte pesu. Minu ammune sõbratar meenutab ikka ja jälle, kuidas me noorte tüdrukutena kevade saabudes kleidi või seeliku all pükse ei kandnudki ning nüüdki jätkan võimalusel sama trendi. On ikka ütlemata mõnus tunda tuult oma keha salajasi paiku paitamas ning teadmine oma alastusest kleidi all annab sensuaalse fiilingu igasse hetkesse. Tunnistan siinkohal üles, et nii mõnelgi ametlikku laadi kokkusaamisel olen peitunud kostüümi või kleidi all mittemidagit ja see teatud erootiline vaib on vist tajutav teistelegi – väikesed vihjed, naljad ja paralleelide tõmbamine on tavaline. Ja järele mõeldes pole tööalased kokkulepped seetõttu kunagi halvad tulnud, pigem ikka vastupidi. Oeh, ma tõesti jumaldan seda!

Seks al fresco

Aga tõenäoliselt parim, mida praegune aastaaeg kaasa toob, on seks al fresco. Just nüüd saab unustada kõik, mis on planeeritud, mõistlik ja vastutustundlik. Välistingimustes seks on alati tulvil kirge, seiklust ja kiireloomulisust. Selline hetke ajendil tekkiv iha võiks ju oodata ka koju jõudmist, aga miks? Üksildane rand, peidetud metsatukk, kodune terrass, kasvõi auto tagaiste – need kohad sobivad naudinguteks kõigile. Rahvarohkemad paigad, kus oht vahele jääda on suur – miks mitte proovida, kui hing seda ihaldab ning mõte sotsiaalmeediasse sattumisest korda ei lähe? Näiteks üks minu lemmikpaiku, iga-aastane uus kogemus on Eesti läänerannikul asuv välibasseiniga hotell. Korra aastas sattun sinna kindlasti ning öine alasti suplus basseinis ja seks rannas kivide vahel on siis must be. Alati on läheduses olnud ka mõni piduseltskond ja küllap meie tegevus just päris varjatud pole, aga see annab kõigele pigem vürtsi juurde.

Kokkuvõttes ju vahet pole, igaühele oma, peaasi on sellest imelisest soojast ajast maksimum võtta. Praegu on õige hetk kõik oma naiselikud kurvid esile tuua ja näidata, kui mugavalt sa ennast oma kehas tunned. Suvi on parim body positive aeg kogu aastast üldse. Ükskõik, milline su vorm ka poleks, just nüüd on aeg kogu maailmale näidata, kui uskumatult enesekindel, kaunis ja seksikas sa oled. Ja seda pannakse tähele… kuidas veel pannakse!

 

Kolumn ilmus ajakirjas Buduaar mai-juuni 2019.