MARGUS VAHERI KOLUMN: Nõidus nimega armukadedus
Pilt: Alina Birjuk

Kas Sinu jaoks ainus viis, et olla kindel on leida ahelad ja vangistada mind. Su armastuses puudub vabadus ja hingel lasub nõidus, armukadeduse silm. Sa ütled üht, kuid teod viitavad kõik muule Su silmad kõnelevad, reetes nõnda Sind. Su huuled liiguvad, kuid ainus, mida kuulen on mu süda, mis kui puurist lastud lind. Nüüd tuhandes hääletus keeles Sa ikka hüüad ja võrgutad mind…

Kuigi kirjutasin selle luuletuse oma bändile laulusõnadeks, kirjeldavad need sõnad mind ennast veel umbes viis aastat tagasi.

Kuni teatud eluaastateni olin ma suhetes üsna egokeskne neandertaal. Olin seda seni, kuni mu ellu tuli suur armastus. Kõlab nagu muinasjutt? Ei olnud! Sest see võrratu naine pani iseka mehe kannatuse igas võimalikus mõttes proovile. Mina olin harjunud naist omastama, aga kellelegi ei meeldi, kui ta taandatakse asjaks. Ilusate sõnade egiidi all tahtsin ma tegelikult kohandada ta enda meheliku kavaluse ja rumalusega täpselt enda käe järgi ning panna kuldpuuri. Aga tead, mida tema tegi? Ta eiras kõiki mu katseid ja palveid temaga manipuleerida täiesti mängleva kergusega. Käis seal, kus soovis, kellega soovis, millal soovis ning tegi kõike, mida tahtis. Lühidalt öeldes: pagan, see oli nii ilus! Sest see tegi minust mehe! Iga kord, kui mul mõne tema tegevuse, olemise või millega iganes probleem oli, ütles ta lihtsalt: „Tegele selle tundega enda sees. Kõik emotsioonid, valukehad ja stressid, mis pinnale tulevad, on sinuga, kuni sa nad teadlikult neutraliseerid ja lahti mõtestad. Ma usun sinusse!“ Ta armastas mind ja õpetas mind armastama. Kulla eraldamiseks maagist on vaja üle tuhandekraadist kuumust. Ma tundsin seda omal nahal.

Ja siis juhtus minuga midagi.

Kohtusin inimesega, kes muutis mu elu. Ta oli südametark. Ma ei olnud teda varem otseselt kohanud, aga olin ta olemasolust teadlik. Vahel on nii, et mõned asjad on tähtedesse kirjutatud – nii ka meie kohtumine. Tundsin, et selle põgusa pooleteisetunnise kohtumise käigus tegin läbi justkui viieaastase hingelise arengu. Ometi leidis see kõik mu sees aset sundimatu kergusega, voolavalt ja pingutuseta.

Kui meie väike rännak oli justkui lõppemas, tänasin universumit selle tähendusrikka hetke, impulsi, saabunud teadlikkuse ja tema eest, kes oli tulnud, et jääda. Sulgesin silmad, läksin enesesse ja ütlesin sõnatult: „Tere, mu kõrgem mina!“ Armastus sai minu jaoks uue tähenduse.

Fantoom nimega armukadedus

Selle kogemuse kaudu mõistsin, et armukadedus on fantoom. Tulem enda pärisolemusest kaugenemisest, armastuse ja tõelise enesetunnetuse puudumisest ning egotasandi domineerimisest. Tunnen seda kolli hästi. Toitsin minagi seda nähtust enda energiaga, kuni mõistsin, et teda pole olemas. Pimedust pole olemas, on valguse puudumine.

Olles kunagi ise armukadeduse faasi üsna intensiivselt läbi elanud, tunnen selle erinevaid mehhanisme ja maske hästi. Samuti seda, kui destruktiivne energiavampiir võib armukadedus olla. Kuidas teisiti saakski, kui valdav emotsioon selle nähtuse taga on hirm ning sümptomid enese tahtmatu võrdlemine teistega ja sellest tulenev alateadlik ebapiisavuse tunne? Selline ebaloomulikkus näib olevat omane ainult inimesele. Ülejäänud loodus ja elusolendid tunduvad olevat täielikult rahul sellega, kuidas ja millisena nad loodi. Pole kohanud roosi, kes tahaks olla karikakar, flamingot, kes on end tuvikeseks mõelnud ja sooviks iluoperatsiooni, või kõrbe, kes kadestab ookeani. Kogu muu eksistents tundub end täielikult aktsepteerivat sellisena nagu ta loodi. Selles ongi võti armukadedusest välja kasvamiseks. Nautida, väärtustada ja omaks võtta end täpselt sellisena, nagu oled. Kuskil ja kunagi pole olnud kedagi, kes oleks nagu sina – kõik me oleme unikaalsed. Keegi pole kellestki parem ega halvem, lihtsalt erinev. Niipea kui see teadmine ja omaksvõtt inimeses tõeliselt juurdub, kaovad ka kadedus, enese võrdlemine teistega ja partnerile mittemõistmise kaudu liiga tegemine. Niipea, kui inimene ei püüa enam sisemiselt saada millekski või kellekski, vaid mõistab, et ta juba on kõik, mida võiks kunagi soovida – kunstiteos iseendas. Selle sügavuti tunnetamise kaudu saabub lõõgastus, puhas olemise rõõm ja kuivanud jõesängides saab taas kord voolata armastus. Me ei oma siin ilmas midagi ega kedagi. Elu algab sealt, kus lõpeb hirm.

Mis mu jutu mõte on? Ole naisena mässaja, ära lase enda kärestikulist metsikut ja võimsat jõge muuta pelgalt ojakeseks! Pane mees proovile igal võimalikul armastaval viisil, et ta mõistaks: tormi ei ole võimalik püüda teeklaasi. Kui mees sind piisavalt armastab, läbib ta selle tuleproovi, õpib sind ja sinust, muutub lõpuks selliseks võluriks, kes oskab sinu tujusid, tundevirvendusi ja naiselikku maagiat käsitleda sama oskuslikult, teadlikult ja samasuguse aukartusega, nagu maotaltsutaja vilepilli abil kuningkobrat taltsutab. Siis võib teie kahe armastuslugu tõesti kujuneda selliseks muinasjutuks nagu noore tütarlapsena unistasid.

 

Kolumn ilmus ajakirjas Buduaar jaanuar- veebruar 2019.