MARILYN KERRO VASTUS kadunud Markkuse emale: “Inimesed ei kao, inimesed lähevad!”

Kolm aastat tagasi jäi Võrus kadunuks 17-aastane Markkus Ansberg ning noorukit pole siiani leitud. Markkuse ema Marika avaldas hiljuti sotsiaalmeedias, et palusid toona abi ka Eesti kõige kuulsamalt nõialt Marilyn Kerrolt, kuid pidid temas pettuma. Kerrol on asjast aga hoopis teine versioon kui Marikal. 

"Meie Markkuse teema on momendil väga aktiivne ja ma saan iga päev sõnumeid ja telefonikõnesid toredatelt inimestelt, kes soovivad meile lihtsalt jõudu ja annavad teada, et on mõtetes meiega, proovivad igal moel aidata ja leida lahendusi. Aitäh teile. Samuti on palju inimesi, kes soovitavad ühendust võtta nn selgeltnägijatega. Ma kinnitan teile, et oleme võtnud ühendust ja palunud abi peaaegu kõigilt selgeltnägijatelt nii Eestist, Venemaalt (Aleksander Šeps, Viktoria Raidos, Marilyn Kerro, Ilona Kaldre + Eesti selgeltnägijate tuleproovis osalenutelt ja võitjatelt ja veel vast umbes 30 nn kaardimoorilt, pendeldajalt jne). Kinnitan, et nad kõik on öelnud erinevaid asju (alates tapmisest, õnnetusest, enesetapust, uppumisest jne). Kõik see jutt on olnud nii pealiskaudne, mis ei anna meile mitte midagi. Kui oleme palunud täpsustada, kuna tegemist on ikkagi proffidega, siis keegi järsku mitte midagi enam ei näe. Ma olin varem kõva selgeltnägijatesse uskuja, lausa fänn, aga kahjuks elu näitab midagi muud," kirjutas Markkuse ema Marika Ossimova Facebooki grupis "Markkus Ansberg kadunud".

Kõnealune postitus jäi silma ka Marilyn Kerrole endale, kes sellele oma Facebooki kontol vastuse andis: "Sellel ajal kui noormees kadus, olin ma parasjagu oma eluga Moskvas. On suur vahe, kas antakse omapoolne kommentaar asjale või tegeletakse otsimisega kohapeal personaalselt. Viisin end kiirelt kurssi läbi õe ning jagasin oma hinnangu ja oma nägemuse Markkuse vanematega samuti läbi oma õe. Mina teiega isiklikult kohtunud pole head vanemad. Mure on mõistetav ja suur, kuid kordan veel kord: probleemidega oleks tulnud tegeleda juba varasemas eas. Mitme tuhande km kauguselt andsin oma arvamuse asjale, mida tunnetan. Minust on see jäänud aastasse 2015. Rohkem ma ei anna sellele kommentaari. Inimesed ei kao, inimesed lähevad. Kes mõistab seda, mõistab elu."

Postituse all vastas Kerrole ka Markkuse ema: "Ja ka minu kommentaar on selline, et ma sain teie õe kontaktid. Me olime temaga palju kordi ühenduses ja ma palusin, et saaks teiega isiklikult kohtuda jne. Mulle öeldi, et teil on palju tegemist ja peate puhkama. Jah, te andsite läbi minu täditütre arvutis infot ühe korra. See oli ju väga üldine. Siis ma loobusin, et kui nii, siis nii. Siis te tulite Eestisse ja ma palusin jälle õde, et äkki saaks kas või viieks minutiks kohtuda. Ta lubas vaadata. Siis helistasin korduvalt, et äkki... Ei võetud enam telefoni vastugi. Viimasel õhtul, kui te veel Eestis olite, proovisin veel ühe korra ja siis teie õde ütles, et te puhkate ja tulite just seminarilt. Äkki homme, aga ärge helistage, vaid me helistame ise. Ma jäingi seda kõnet ootama. Siis loobusin ja rohkem ma teid tülitanud ei ole. Ja nagu jälle mõistujutt... varasemas eas. Ta oli väga tubli ja korralik poiss ja meie peres oli kõik kõige paremas korras. Ja kuhu neil kõigil inimestel minna on siin väikeses Eestis. See ei ole vihakõne, vaid minu selgitus olukorrale."

Kerro selgitab seepeale, et tema õde ei otsusta tema eest ning seda, kuidas ja millal ta abivajajaga kokku saab, otsustab siiski naine ise. "Mulle tuleb päevas sadu ja sadu samalaadseid palveid üle maailma nii meediaga kui meediata. Ka minul ei ole lihtne teha valikuid ja otsuseid. Kui mulle antakse info, siis ma aitan. Kui inimene tahab, et ta leitakse, siis ma saan aidata, kui ei, siis ei. Austagem. Ma pole kunagi pidanud ennast jumalaks. Ma olen ka inimene siiski, kellelt te, tuhanded, ootate abi, aga mind on üks. Mina ei nõua kunagi, olen aidanud ja aitan edaspidigi nii palju, mis on mu võimuses."