Mauritiusel elav Moonika Paju: “Näen enda ümber vaid naeratavaid nägusid!”

Mauritius – võrratu paradiisisaar! Just seal elab juba juulikuust eestlanna Moonika Paju. Buduaarile rääkis naine oma sealsest elust ning kohalike tavadest ning põhjustest, miks lahkus Eestist.

Miks just Mauritius?
Miks Mauritius? Mõned aastad tagasi, kui vaatasin oma Mauritiuselt saabunud kolleegi reisipilte, sai mulle selgeks, et see on minu paradiisisaar, mida soovin kindlasti kunagi külastada!

Kui palju tegid enne sinna minekut saare kohta eeltööd?
Tulin esimest korda siia käesoleva aasta juulis, plaaniga veeta siin üks kuu, avastada saart ja kohalikku elu. Tegin endale selgeks, et Mauritius oma  rahvaarvu (1 264 867)  ja pindalaga  (2040 km2) on justkui kogu Eesti elanikkond (1,340,415) elamas koos Saaremaal (2673 km2). Mauritius on vulkaanilise päritoluga saar India ookeanis, 800 km Madagaskarist idas. Arvatakse, et see on tohutu merre vajunud vulkaaniaheliku tipp, mida kaunistavad valgeliivalised rannad, maalilised mäed, ümbritsevad korallrifid ja katavad vihmametsad. Siin on läbi aasta troopiline kliima. Juuni – oktoober on talvekuud temperatuuriga 18-24 kraadi ja november kuni mai suvekuud, mil temperatuur varieerub kogu saare ulatuses 25-30 C.

 
Mis sind sinna viis - elu, töö, armastus?
Elu. 2008. aasta detsembris, pärast 10 aastat töötamist ühes ja samas firmas, sain oma koondamisteate. Hinges tundsin, et nüüd on aeg puhata ja mängida, kohe kindlasti mitte stressi langeda. Pärast mõningate ümberkorralduste tegemist oma igapäevaelus olin valmis reisima, maailma ja ennast avastama. Aasta esimesse poolde jäi Istanbul (kus veetsin ka plaanitust tundavalt rohkem aega), Lissabon ja Pariis. 

Kellega läksid - üksi, sõbraga, kallimaga?
Mauritiusele tulin üksinda. Olles leidnud internetist sõbra, kellega jutt klappis, otsustasin tulla lõpuks teda ja oma unistuste saart külastama. Veetnud siin juulikuu ja lennanud tagasi koju, tundsin, et see on koht, kus võiksin pikemalt peatuda. Mõeldud – tehtud! Septembris lendasin tagasi ja õnneks sain ka viisa pikendust, ehk siis saan siia jääda veebruari lõpuni.  

Kuidas leidsid endale töö? Kui raske on Mauritiusel tööd saada?
Kuna Mauritius ei kuulu Euroopa Liitu, siis töötada siin ilma tööviisata ei ole võimalik ja ühe kalendriaasta jooksul on lubatud viibida siin maksimaalselt kuus kuud, kuid ka seda mitte jooksvalt ühekorraga. Maksimaalselt kolm kuud korraga, siis tuleb saarelt lahkuda. Siin töötamiseks tuleks läbida edukalt töövestlus, pärast mida tööandja esitab tööhõive ministeeriumile taotluse sinu tööviisaks, selle taotlemise ajal tuleb aga olla riigist väljas. Hetkel on minu ainsaks tööks peale Briti konsulaadis oma inglise keele lihvimise saarel lõõgastumine, päikese ja mere nautimine.

Millised on sealsed inimesed?
Kohalikud on väga lahked, sõbralikud ja abivalmid. Sattudes ette teatamata mõnda kohalikku perre külla, ei tarvitse sul oodata kauem, kui mõni minut ja lauake hakkab end katma. Pannile ja ahju läheb kõik, mis kodus vähegi on, et ainult külaline rahul oleks.  

Kui suurt rolli mängib kultuuride erinevus suhetes?
Mauritius on väga rikas saar keelte (inglise, prantsuse, kreooli) ja religioonide (52% hindud, 28.4% katolikud, 16.6% moslemid ja 3% muud) poolest. Mina isiklikult ei ole usklik, samuti mitte minu sõber. Nagu ikka reisil olles, tuleb austada selle maa tavasid ja eripärasid. Eks see ole individuaalne, minul kohanemisega probleeme polnud, kuna kohalikud on väga siirad, sõbralikud ja abivalmid.   
 

Kas oled palju sõpru leidnud, selliseid, kellega võid kõigest rääkida?
Sõbrannasid siin veel ei ole, küll on tuttavaid, kellega käime väljas ja kohtume, aga sõbrannat sõbranna mõistes siin mul ei ole.

Kui palju on sulle tänaval ligi aetud?
Erinevalt Istanbulist, kus kohe võetakse käest või piha ümbert kinni ja esitatakse väga selgelt oma soov, siin kohalikud külge ei aja. Tänaval küll vaadatakse valget naist, eriti väiksemates külades, mis pole turismipiirkonnad, kuid enamasti keegi sind tüütama ei julge tulla.    
  

Millised on kohalikud mehed ja naised  riietusstiili poolest, millised on sealsed trendid?
Tänavapildis riietuvad mehed ja teismelised nagu meil Euroopas, keskealised ja vanemad naised armastavad kanda sarisid. Naisi, kes kataks oma nägu, mina veel kohanud ei ole. Kõikvõimalikud moekanalid ja ajakirjad (Euroopa, India, jne) on kõigile kättesaadavad.

Mis võttis kõige enam aega harjumaks kohaliku eluga?
Minu jaoks on kõige raskem logistika, vahest tunnen end kui vangis, mis on muidugi minu enda viga. Nimelt ei ole ma piisavalt julge siinseks vasakpoolseks liikluseks ja ma ka ei tunne veel saart nii hästi, et teaksin, kus suunas auto nina keerata, et jõuda punktist A punkti B. Kõnniteed kui sellised saarel praktiliselt puuduvad. Ehk siis põhiliseks liikusvahendiks minule on takso, mis pole siin kahjuks üldse mitte odav.

Millised on naljakamad seigad olnud?
Kõige naljakam vaatepilt oli alguses vihmavarju kandvad naised. Enamik tänaval liikuvaid kohalikke naisi kannavad oma pea kohal vihmavarju hoolimata ilmast. Ehk siis vihma puhul kaitseks vihma eest ja päikese puhul päikese eest. Kui ka on hetkel pilves, siis keegi ei vaevu vihmavarju kokku panema, sest arvatavasti tuleb päike kohe välja tagasi. Nüüd, mil ilmad järjest soojenevad ja suvi saabub, ei välista ma võimalust, et olen varsti üks nende seast.

Kirjelda Mauritiuse loodust.
Troopilise saare loodus on lihtsalt võrratu kogu oma liigirikka taimestikuga ja tohutult kenade värviliste lindudega, kuid mainimata ei saa jätta „koduloomi,“ mis omased troopilisele saarele. Tahes-tahtmata tuleb oma kodu jagada gekode, ämblike, prussakate ja sipelgatega. Nii kui korra oma magusa puuvilja käest paned, on sõbrad sipelgad kohal ja valmis sind söömisel abistama!

Milline on sealne ööelu?
Nädala keskel ööelu väga ei eksisteeri, kui, siis saare põhja pool, kus ööklubid on avatud nädalaringselt. Päikese loojudes (suvel kella 19 ajal, talvel 18 ajal) kaotavad tänavad silmapilkselt oma elu. Restoranid võtavad tellimusi kella 22ni ja sulgevad uksed kella 23-24 vahel. Nädalavahetustel avanevad kõik ööklubid, mis nädala keskel suletud, ja pidu võib alata. Kohalikud ja turistid leiab koos sõbralikult tantsupõrandalt ja baarileti tagant.

Kui eestlased on rahvas, kes ilma alkoholita pidu ei kipu pidama, siis kuidas on seal lood, kui suurel määral kohalikud tarbivad alkoholi?
Enamus kohalikke on alkoholiga sõbrad, vaiksemates külades alustatakse teinekord juba hommikul ja peamisteks jookideks siis kohalik rumm ja õlu. Mõlema joogi kohta võin öelda ainult kiidusõnu. Meeste seas on väga populaarseks joogiks ka viski, mida juuakse segatult soodaveega.

Mida soovitad inimestele, kel plaanis välismaale kolida - mida nad peaks eelnevalt kindlasti tegema ja millega arvestama?
Olles vallaline ei ole see nii suur samm, aga soovitaksin kindlasti võtta enne lõplikku sammu  katseaeg. Proovida paar kuud, kuni aasta elada välismaal, töötada ja harjuda kultuuriga. Kui siis tõesti hinges ainult õnn ja mitte igatsus või kahetsus, siis on see arvatavasti õige samm, sest üks asi on reisida, teine asi elada. 

Võrreldes Eestit Mauritiusega, mis on suurimad erinevused?
Inimesed tunduvad sõbralikumad ja pered kokkuhoidvamad, ühe katuse all võib elada õnnelikult koos kuni neli põlvkonda ja rohkem kui 20 inimest. Hoolimata sellest, et keskmine sissetulek ei võimalda enamusel kunagi oma kodu soetada või reisida kaugemale kui kõrval asuvale Reunioni saarele, näed enda ümber ikka ainult naeratavaid nägusid. Pole tajutavat tarbimishullust, inimestele piisab, kui päike paistab ja sai on laual.

Mida igatsed Eesti juures?
Sõpru, peret ja musta leiba. 

Millal on plaan Eestisse tagasi tulla?
Eestisse tagasi tulen 2010. a veebruari lõpus, kauem hetkel ei ole võimalik olla. Eks ma pean otsustama, kas tahan siia tagasi tulla, tööle asuda ja elama jääda või Eestis oma elu uuesti alustada.

Kas ja mil määral on see võrratu saar sind muutnud? Kas hindad elu kuidagi teisiti?
Ei saa just öelda, et see saar on mind muutnud, kuid elan kindlasti siin hoopis teist elu kui Eestis.

buduaar.ee