Mida teha väikese kadekopsuga?

Põnnidele näib olevat kõige põnevam just see lelu, mis on kellegi teise käes. Sageli jagavad lapsed meelsasti kellegi teisega maiustusi, kuid kui asi puudutab isiklikke mänguasju, läheb kismaks. Kanada tunnustatud peresuhete ekspert Cathyn Tobin kinnitab, et selline etapp on lapse arengu seisukohalt normaalne. Alljärgnevalt mõned nipid, kuidas kadekopsuga toime tulla.

Ära süüdista lapsi!

Ära kunagi eelista üht last teisele. Ütle: "Ma näen, et tahate mängida ühe nukuga, see ei ole kahjuks võimalik. Kuidas me saaksime selle probleemi lahendada?" Lase neil endal lahendusi pakkuda. Teine võimalus on pakkuda ise välja mõned lahendused ning lasta lastel otsustada, milline on parim.

Tegemist on lastega

Jagamise oskus areneb lapsel alles kolmandal eluaastal või hiljem. Sinnamaani ei mõista ta selle tähtsust nii nagu täiskasvanud. Laps ei saa aru, miks tulevad külalised tema tuppa ja hakkavad tema isiklikke asju uurima ja vaatama. Teiste asjade himustamine on lapse arengu seisukohalt normaalne, samuti oma asjade teistele keelaminegi.

Jälgi eemalt, ära sekku

Ära sekku enne, kui karvupidi kokku minnakse. Jää rahulikuks, vaata eemalt. Nii õpivad lapsed omavahel konflikte lahendama, õpivad erinevaid situatsioone proovides ise hakkama saada.

Ole eeskujuks!

Kui laps võtab näiteks mänguväljakul teise käest ratta või ämbri, siis vabanda lapse ja tema ema ees. Nii näitad head eeskuju oma võsukesele.

Juhi tähelepanu kõrvale

Lapse tuju saab kiiresti uuesti rõõmsaks, kui äravõetud või ihaldatud lelu asemel pakud talle midagi uut ja huvitavat, näitad taevas lendavat lennukit või mööda jooksvat koera. 

Mõista õdede-vendade vahelisi suhteid

Õdede-vendade vaheline kaklus kodus iga mänguasja pärast on tavaline – "Sina ei andnud mulle oma raamatut, mina ei anna sulle täna oma autot ka". Sina vanemana, kiida positiivsust: "Oi kui tubli, Mart, et sa oma väikevennale autot laenasid, sa oled väga tubli poiss, emmel läks kohe meel rõõmsaks."

Ühega jagab, teisega mitte

Mõnikord on nii, et mudilane ühe lapsega jagab oma asju, teisega mitte. Põhjuseks võivad olla laste omavahelised suhted (tähelepanu puudus, rivaalitsemine), siis tuleks probleemide lahendamist sealt alustada.

Tunnusta lahkust

Kui avastad, et laps on kõik magustoiduks mõeldud küpsised naabrilaste vahel ära jaganud, tahad sa tõenäoliselt karjuda: "Kas mina pean tervet küla toitma?" Sellest järeldab laps loomulikult, et oma maiustuste teistega jagamine ei ole tark tegu ega tee seda enam kunagi. Hinga parem rahulikult sisse ja välja ning tunnusta last selle eest, et ta on hea ja hooliv sõber.

Ära nii küll tee:

Võtad lapsel mänguasja käest!

Kui laps pole kätte saanud midagi sellist, millega ta võiks endale või teistele viga teha, ei tohi temalt vägisi asju käest ära tõmmata. Paraku on see kõige levinum vanemate viga. Laps ju õpib käitumist sinu pealt ning jäljendab kõiki tegusid. Võid kindel olla, et järgmiseks ta läheb tõmbab oma sõbralt teda huvitava lelu ära. 

Hoopis paremni töötav taktika on lähendeda lapsele ettesirutatud käega ja paluda tal mänguasi loovutada. Kui kasutad rahulikku, mitte noomivat häält, on laps tõenäoliselt koostööaldis. Kui laps ei soovi lelust loobuda, ära sunni teda. Tal on samapalju õigust sellega mängida kui teisel lapsel.

Nõuad lelu loovutamist!

Kui laps ei soovi oma mänguasja jagada ka pärast vestlust, siis ei tohi temalt seda käest kiskuda ja teisele anda. Kuidas sina end tunneksid, kui ülemus marsiks kabinetti, haaraks laualt su sülearvuti ning ulataks selle kolleegile? Lapses tekib kadedus teise lapse vastu, solvumine ning jagamissoovi ei teki tõenäoliselt ka edaspidi.

Tahad, et suurem laps jagaks tingimata väiksemaga oma asju.

Vanemad õed-vennad tahavad alati just seda mänguasja, millega vanemad lapsed mängivad. Õige ei ole vanematel lastel käskida oma asju noorematele loovutada, sest nad on väiksemad. Õpetage väiksematele austust suuremate vastu, alati ei pea kõike saama, sest nad on väiksemad.

Ütled: "Mängige kordamööda!"

Kordamööda mäng on taktika, mida lapsevanemad kasutavad, et lapsi jagama õpetada. Kuid enne selle oskuse omandamist peab lapsel olema aimu aja mõistest. Alla kolmeaastastel pole veel ajataju, mistõttu jääb soovitus "Õde mängib veel viis minutit palliga, siis on sinu kord" neile täiesti arusaamatuks.

Allikas: E. Hiiemäe, K. Kivisaar " Mõista ja toeta oma last"

Triin Tisler