MIKS ASJAD LÄHEVAD VALESTI, kui olen teinud kõik õigesti?
pilt: erakogu

Mis on see sügav käitumismuster, mis jätkuvalt piitsutab ja kurnab meid nagu kubjas, kuigi ometigi saame mõistusega aru, et keegi muu ei vastuta meie vaimse ja füüsilise heaolu ning tervise eest, kui ainult meie ise?

Kui õhtu on lähenemas ähvardavalt kesköötunni poole, pean üllatusega tõdema, et vaatamata oma uusaastalubadusele – magada rohkem ning õhtul hilja arvutiga mitte enam töötada  ei suuda ma endiselt oma aega planeerida nii, et saaksin päeva jooksul piisavalt “puhata ja mängida”. Selle mõtte peale kõlab mu kõrvus tuttavalt kriiskav nõiamoori hääl Nukitsamehe filmist, justkui minu sisemine kriitik, kes tagant utsitab, et vastutustundliku kooliõpilase kombel saaks kõik kodutööd ikka õigeaegselt tehtud. 


Kindlasti mäletad oma vanemate kuldseid sõnu, nagu "tee tööd ja näe vaeva" või "ega raha puu otsas kasva" ning "kes kopikat (sente) ei kogu, see rublat (eurot) ei saa." Aga kas need ongi enam nii kuldsed laused? Tänu nendele afirmatsioonidele oleme loonud enda sees uskumuste süsteemi, et elus peabki hullumoodi pingutama. Kuid mis on selle pingutamise tasuks? Tunnustus ja armastus või stress, ülekurnatus, unehäired, läbipõlemine, probleemid vererõhuga ja südamega, depressioon, halvimal juhul haigestumine vähki või mõnda immuunsussüsteemi haigusesse? Tänapäeval on haiguste nimekiri väga pikk. Ja mis kõige hullem, oleme hakanud pidama neid terviserikkeid juba pigem normaalsuseks ja igapäeva osaks kui ebanormaalsuseks. Selline arusaam normaalsusest paneb minu sisemise terapeudi häirekella väga tugevalt helisema. Ma ju mõistan, kust on probleem alguse saanud  meie  lapsepõlvest, mil pidime olema "tublid lapsed."

Vanemad üldjuhul tahavad oma lastele ainult parimat, aga vahel keeravad nad selle "parimaga" untsu oma lapse loomuliku sisemise enesehinnangu ning väärtuste süsteemi. Ja nii kasvavad meist "tublid inimesed," kes tegutsevad ja pingutavad rohkem teiste nimel kui enda heaolu pärast. Need käitumismustrid, mis meid lapsepõlves aitasid, et oma vanematelt armastust, kiitust ja tunnustust välja teenida, hakkavad täiskasvanueas meile hoopiski vastu töötama, põhjustades erinevaid terviserikkeid. Lapsena õpitud "tubli inimese" käitumismustrit võiks võrrelda kasukaga, mis külmas kliimas päästab meie elu, kuid soojas kliimas saab saatuslikuks. 

Esmapilgul võib ju tunduda, et "tubli inimene" tegutseb enda heaks, et rohkem raha teenida ning seeläbi endale tervist, aega ning näilist vabadust osta. See on siiski ennasthävitav käitumismuster, sest 99% tõenäosusega saavad olema terviserikked "tublikese" tihedad külalised ning vanaduses tuleb tal neelata veel hommikusöögiks peotäis ravimeidki. Kui puuduvad oskused ja tihti ka tahe vaadata otsa oma lapsepõlves kogetud valule ning häbile, siis selles samas teadmatuses jätkatakse oma pärisvajaduste ning soovide ignoreerimist, kuniks kehal ei jää muud üle, kui haigestuda. Tihti ei peata meid isegi kergemad haigused. Selleks on vaja ikka korralikku nätakat, et "tubli inimene" hakkaks enda eest hoolitsema. Ja selgi puhul pole garantiid, et ta seda järjepidevalt teeks.


Nii kaua, kuni meie alateadvuses on teadmine, et teiste vajadused ning arvamused on tähtsamad kui meie endi omad, ei sea "tubli inimene" mitte kunagi oma vajadusi esikohale. See alateadvuses elav muster  armastuse nimel peab ennastsalgavalt pingutama  istub endiselt sügaval meie sees, kuigi oleme ammuilma pesast välja lennanud ning elame oma elu. 


Tegelikkuses peaks üks eluterve täiskasvanu suutma võtta vastutuse ja hoolitseda täielikult oma tervise ning vaimse ja füüsilise heaolu eest. 

Mida siis teha, et hakata lõpuks õigesti tegema nii, et enam valesti ei läheks? Et oskaksime kõigepealt enda eest hoolitseda ning siis alles teiste jaoks olemas olla?

1. Teadvusta, et ainult sina oled oma väsimuse, paha tuju, läbipõlemise või haiguse eest vastutav. Isegi siis, kui tundub, et see on keskkonnamõjutuste või mõne teise inimese tagajärjel tekkinud.

2. Võta vastutus oma heaolu eest ja otsi abi. Loe, uuri, hari ennast või mine teraapiasse.

3. Ole enda vastu aus, siis oled aus ka teiste vastu.

4. Õpi ennast ning oma käitumismustreid läbi ja lõhki tundma.

5. Kui sa tead, kes sa oled ja mida tahad, pole sul mingeid raskusi oma vajadusi ning heaolu esikohale seada. See ei tundu siis enam isekas tegu.

6. Kuula oma sisetunnet ja jää sellele kindlaks.

7. Õpi ütlema EI!!!

8. Õpi ennekõike "tubli" olema iseenda pärast ja ära karda teiste jaoks mitte-tubli olla.

9. Usu, sa oled enda jaoks piisav ka palju vähemaga. Miks tahad siis teistele vastupidist tõestada?

10. Kui sa ei püüa hüpata enam üle oma varju, siis hakkad tegema just seda, mis sulle meeldib ning seetõttu koged ka vähem ebaõnnestumisi. Ja kui ebaõnnestudki, mis siis. Vigade tegemine on elu normaalne osa ja elu ongi õppimiseks.

11. Tee mida iganes, et taastada kontakt iseenda ja oma kehaga. Selleks võib olla mediteerimine, jooga, teraapia, loodus, sport, loominguline tegevus, üksi olemine või muu, mis toetab iseenda kuulamist.

Seega, mitte midagi pole valesti, vaid kõik on just nii, nagu olema peab ning igal eluhetkel võime valida paremini. Lõpetan selle artikli kirjutamise kohe nüüd ja, et mitte oma kohati haiglaslikku perfektsionismi lõksu jääda ning artiklit muudkui kohendada, valin hoopis magamise, et saavutada puhanud meel ning keha, tunnete parem juhtimine ning kvaliteetsem järgmine päev. 

Terje lugu asub tema blogis siin