Miks meestele meeldivad blondiinid?

Ühele ema, teisele tütar, kuid enamus mehi armastavad blondiine. Blondiinid on kultus ja moevärk. Brünetid ja isegi neegrid blondeerivad end, et rohkem nendesarnased välja näha. Aga miks kõigile meeldivad blondiinid?

Sellepärast meeldivadki, et kõigile meeldib. Üks loll ees määb, teised karjas takka järele. Inimene ongi kariloom ja mehed selle karja oinad. Marilyn Monroe, Pamela Anderson, Jenny McCarthy, Heather Locklear, Paula Zhan, Paris Hilton, Jessica Simpson, Hillary Duff - seda blondiinijumalannade edetabelit võib igaüks ise oma äranägemise järgi juuste pikkuse või rindade suuruse järgi järjestada. Kui aga sukelduda teatmikku ja vaadata sealt, kuidas defineeritakse blondi inimest, siis läbivalt mainitakse blondi tunnusena musta pigmendi puudumist („having pale or colorless skin, eyes, and hair because the body does not produce enough pigment“).

Tänapäeval eristatakse nahavärvi põhjal kolme põhirassi: negriidne-, mongoliidne- ja europiidne rass. Kui vaadata üldse europiidset rassi kui sellist, siis erineb see kõikidest teistest rassidest just oma varieeruva koloriidi poolest. Valged inimesed on nagu vikerkaared, kelle värvid varieeruvad. Nii silmade kui ka juuste värv vaheldub sinisest rohelise ja punasest kollaseni, kusjuures värv varieeerub ka konkreetse isendi silmades sõltuvalt valguse murdumisele või söödud toidule. Kõik värvid on esindatud. Kui võtta asiaadid või negriidid, siis neil on peamiselt ainult must... ja pruun, kusjuures pruun on tegelikult kulunud või pleekinud must. Blondid on aga nagu asiaadid või neegrid, nende koloriit varieerub ka vastavalt pleekivusele või kuluvusele, aga samas ei ole tegelikult mitte midagi varieeruda – mida pole, seda pole. On ainult valge pigment, aga valge ei ole ju värv.

Inimesed on läbi aegade elanud kultuste kütkes. Küll on kummardatud kive, puid, mägesid ja jumalusi, mis teiste targemate oopiumiuimas hõimukaaslaste poolt välja mõeldud. Samamoodi on ka tänapäeva kultused tegelikult vaid meie meeltesegaste kaaslaste deliriaalsed visioonid ja väärastunud arusaamad. Ka blondiini-ihaldus on kultus. Me elame selles teadmises, et see on nagu midagi väga puhast, valget, head, seksikat ja elitaarset. Ning seltskonnaveergude üleshaibitud VIP-blond valab ainult õli sellesse tulle. Pikad jalad, miniseelikud, suured rinnad ja sinised silmad. Tegelikult on see massipsühhoos ja kõlab masendava klišeena. Kusjuures tänu sellele ühiskonna ettekirjutusele ja valdavale arusaamale ihaldavad blonde ka need, kellele tegelikult blondid ei meeldi. Ja sealt tekivadki mõttetud ja eos lõpule määratud suhted ja varem või hiljem purunevad südamed, sest usaldatakse ühiskonna, mitte südame häält.

See mõtteavaldus ei ole saanud ainest nüüd mõnest kahetsusväärsest juhtumist kättesaamatuks jäänud blondiini kaunitariga. Vastupidi, minu sõpruskonnas on piisavalt kauneid blondiine, kes meie ühiskonnas väljakujunenud mõttemalli kohaselt on valdava enamuse ihaldusobjektideks. Olen ennast püüdnud korduvalt seada nende ihaldajate vaatenurka ja püüdnud neid hinnata oma meheliku seksuaalsuse kontekstist. Kõik väline sära jääb väliseks säraks- ta võib olla heast perekonnast, ilus, tark, pikk, sale, suurte rindadega kaunitar, kuid minu jaoks kannab ta siiski seda unepealt äratuntavat blondi geeni, mis teeb ta minu jaoks seksuaalselt täiesti vastuvõetamatuks. Blond on blond, ei aita seal meik, solaarium, ega värvilised läätsed. Kusjuures küsimus ei ole lihtsalt heledas juuksevärvis, vaid blondi albiino olemuses. See on nagu transvestiitidega: värvi ennast palju tahad, aga ikka jääd sa tegelikult meheks, kui just ümber ei lõika. Aga blondil pole sedagi võimalust.

Ma olen uhke, et ma usaldan oma südame häält ega lase ennast mõjutada ühiskonna väärastunud tõekspidamisteks. Mulle ei pea meeldima see, mis mu sõbrale ja tema sõpradele meeldiks. Vastupidi, mulle võib meeldida keegi, kes mu sõpradele üldse ei meeldi, aga mul on sellest ükskõik, sest mina pean temaga elama, mitte mu sõbrad. Nad ei peagi aru saama minu meeldivuse iseärasusest, sest see teeks ju minu partneri ka valdavele enamusele ohtlikult ihaldusväärseks. Hea just, kui enamus lolli näoga vahtima jääb. Mulle meeldib kui keegi ei saa aru, miks mina oma partnerile meeldin ja tema mulle, kuid ma tean, et ma olen tundnud seda nõksu teda nähes ja tol hetkel absoluutselt mitte tänaval pead juuksevärvi järele keeranud, vaid lähtunud sellest, mis silmale nähtamatu.

Egle, minu hea sõbra sõbranna, on blond – täitsa seksikas, lahe, seltkondlik ja kõikide suurepäraste naiselike omadustega blond - mõnus tore blond. Õppind juuksurina ütleb ta, et tegelikult on eestis iga teine tüdruk blond, kuigi nad ise endid võibolla blondiks ei peagi. Ka üldlevinust paar kraadi tumedamad kartulikooreblondid on muu euroopa mõistes blondid. Eestis on blonde palju - tegelikult on siin neid suisa jalaga segada ja need, kes pole blondid, tahavad selleks saada. Samas on ju ka teisi koloriite: on brünette, šhatääne, mustajuukelisi ning punapäid. Kõigile ei pea meeldima Mercedesed või BMW-d, kui on võimalik valida ka Jaguari ja Aston Martini vahel.

Julge olla originaalne! Paraku on Eesti täis neid mehi, kes tegelikult ei julge tunnistada, et võibolla neile hoopis meeldib atleetlikuma kehaehitusega punapea või või mustajuukseline ja natuke volüümikam poisipeaga kaunitar. Kui meil meestel oleks rohkem suutlikust defineerida ilu originaalsust ilma segavate ühiskondlike kultuslike mõttemallideta, ning suruda maha selle kamba vaim, mis üldistavalt mingit gruppi naistest teistest esile tõstab, siis sünniks ehk märksa enam harmoonilisemaid liite. Ma ennemini usaldaksin loodust ja instinkte ja tunnistaksin endale ausalt, et ma ei tea, mis mulle temas meeldib, aga ta lihtsalt jubedalt meeldib mulle sellisena nagu ta on. Ma tunnen, et ta sobib mulle ja võiks olla sõltumata tema juustevärvist või figuurist mu armuke, mu abikaasa, mu hingesugulane või äripartner. Ma tahan tema lähenduses olla, sest loodus on nii asjad seadnud, mitte juuksur, kosmeetik, sõbrad või ühiskond.