Millest kõnelevad sinu lapse joonistused?
sxc.hu

On ilus ütlemine, et kunst ei ole kunsti teha, kunst on kunstis kunsti näha. See peab paika ka sinu lapse puhul. Psühholoogid on kindlaks teinud, et see, kuidas ja mida sinu laps joonis-tab, peegeldab tema suhestumist perekonnaga. Buduaar uuris, millest räägivad laste joonistused ja mida neist välja lugeda võib?

Laste joonistatud perepildi teaduslikud uuringud maailmas said alguse 1947. a W. Wolff `i töödest, kes oma senistes uurimustes tähtsustas peresiseseid suhteid lapse arengus. Wolff arvas, et inimeste järjestus pildil võib viidata perekonna rollijaotusele, sest laps joonistab inimesi ja asju tähtsuse järjekorras. Wolff märkis, et mõne pereliikme joonistamata jätmine on harv juhus ning selleks on alati motiiv. Tihti on selleks varjatud soov vabaneda teatud pereliikmest. Tõrjutud laps jätab sageli ennast joonistamata või joonistab ennast perepildil teisele poole paberit. Üsna sageli juhtub seda siis, kui perre sünnib teine laps ja joonistaja tunneb ennast kõrvalejäetuna. 

Kui joonistatud figuuride suurus ei vasta figuuride reaalsele suurusele, on tegemist psühholoogilise kõrvalekaldega. Kui laps joonistab ühe perekonnaliikme suuremaks, tähendab see, et ta peab seda persooni tähtsamaks. Kui ta joonistab ennast suuremaks, arvestatakse teda nagu teisigi pereliikmeid.

Olulised on ka rõhutatud detailid. Nagu emal suur suu, sest ta riidles eile lapsega, või must käsi, sest ema tutistas last. Alati tuleks iga rõhutatud detaili või sobimatu deitaili tähenduse kohta lapse käest ise üle küsida, sest kes siis muu kui väike kunstnik ise on võimeline andma meid rahuldava seletuse.

Kindlaks tehtud andmetel joonistab 38% lastest kõigepealt ema, 35% enda, 17% isa, 8% õdesid-vendi. Nii nagu laps oma perekonnast räägib, selles järjestuses ta ka joonistab. Kui laps joonistab ennast või ema, on see loomulik. Kui ta joonistab esimesena kedagi teist perliikmetest, on ta temaga seotud või on joonistataval lapse üle mingi mõjujõud.

Mõne pereliikme unustab laps joonistamata, kuna see pereliige ei tegele lapsega piisavalt või tekkisid tal lapsega konfliktsed suhted. 

Kui perekonnas valitsevad head suhted, on joonistusel palju kehadetaile ja riietust ning palju värve. Kui peres on halvad suhted, on osa kehaosi puudu ning riietus on puudulik.

Kuidas joonistavad eesti lapsed oma emasid:

• Enamik lapsi alustab perepilti ema joonistamisega, mis rõhutab ema erilist perekesksust ja määravat rolli. 

• Emadel on alati suur suu (keelav, käskiv ning õpetav) ja suured silmad (kõike ning kõikjal nägevad) – nn konnaema.

• Käed tehakse nendele emadele, kellega on tihedam emotsionaalne kontakt. 

• Liiga pikki ja rõhutatud käsi või nende puudumist seostatakse ka liigse karmuse või karistamisega.

• Sageli hoiab laps ema käest kinni ja tema riietuses (ka poiste joonistustel) domineerivad emaga sarnased värvid ning nad seisavad enam-vähem ühel joonel. 

• Kui ema oskab ka last piisavalt hästi ära kuulata ja temaga arvestada, siis ilmuvad nende pea külge, suurele juuksepahmakale vaatamata, ka kõrvad. (Peamiselt saavad eeslilaadsed kõrvad endale last lõpuni ärakuulavad ja saba liputavad koerad!)

• Ainult autokraatsete ja tööga liialt hõivatud emadel puuduvad sageli käed ning jalad – nn torsoema.

• Poiste piltidel on autokraatsed emad pildi teises nurgas ja tugevates, sageli mustades toonides, erineval tasapinnal ja rõhutatuses. Samas varjub isa täielikult, olles sageli ilma suu ja käteta ning värvitu. 

• Materiaalsemad emad saavad endale väiksema näo, aga uhkemad riided, pitsid, satsid ja soengud – nn mannekeenema.

• Juhtub ka seda, et ema osutub pildil lapsest väiksemaks, värvidelt pastelsemaks ning hapramaks – nn lapsema, kelle kõrval tunneb laps end veidi targemana.

• Aasta-aastalt tehakse emadele selga vähem kleite ja rohkem pükse – väheneb emade naiselikkus ja daamilikkus.

Kuidas joonistavad isasid need lapsed, kellel nad on reaalselt olemas:

• Isad on liigselt tööga hõivatud: neid ümbritsevad autod, arvutid, laevad, lennukid, ehitusplatsid, põld ning mets. 

• Üpris harvad on pildid, kus isa joonistades on laps seostanud teda perekonnaga. 

• Isa on sageli tumedates värvides, ja seda sellepärast, et ta on tähtis. Kui aga sellisel isal on peas naeratav nägu, pead ehivad suured kõrvad ja keha käed, siis on kõik korras. Kui aga need puuduvad, siis on sageli tegemist autokraatse ja enesekeskse isaga. Ema kaob sellisel pildil üldse kaugustesse või mahub koos perega isa jalgevahele.

• Lapsed tunnetavad alateadlikult isa mittekuuluvust nende maailma (isad asuvad eraldi nurgas ja teistes värvides kui ülejäänud pereliikmed). 

• Väiksemad lapsed joonistavad sageli ka ilma käte, jalgade, suu ja silmadeta isasid, keda nad märkavad sageli ainult enne magamaminekut ning sedagi diivanil ajalehega kaetult – nn varjatud isasus.

Kuidas joonistavad isasid need lapsed, kellel nad on n-ö kaotsi läinud:

• Mõnes mõttes isegi paremates värvides kui olemasolevaid isasid (nn unistuste isad), keda ikkagi oodatakse ja kellele poogitakse külge olematud omadused.

• Unistuse-unustatuse isad seisavad peamiselt eemal ja nende kõrvale on ilmunud mingi näota naisolevus (sageli väikese peaga ja suure kehaga – nn isa ärandaja).

 

 

 

Allikas: Toivo Niiberg "Õnneliku kodu ja pere saladus"

 

 

Triin Tisler