Millest kõnelevad väikse kunstniku joonistused?
freedigitalphotos.net/David Castillo Dominici

Kas oled kunagi mõelnud, et sinu lapse joonistused ei ole mitte ainult armsad pildikesed, mida külmkapi külge kinnitada, vaid hoopis oluline infoallikas selle kohta, kuidas laps end tunneb. Buduaar uuris, mida võib laste joonistustest välja lugeda.

Lapsed joonistavad sageli maju, inimesi, puid ja perekonnaliikmeid. Pildis võib olla nii reaalsust, hirme kui ka fantaasiaid. Joonistust majast võib käsitleda kui autoportreed, kuid mõnikord võib see kujutada lapse kodu, endist kodu, unistuste kodu või nende kombinatsiooni. Maja üldine mulje peaks põhiliselt kajastama lapse ettekujutlust enesest ning maja ümber toimuv võib sisaldada infot sotsiaalsete suhete kohta. Üldjuhul kipuvad inimesed joonistama selliseid puid, millega neil endil enim sarnasust on. 

Näiteks kui lapse joonistatud figuuride suurus ei vasta figuuride reaalsele suurusele, võib olla tegemist psühholoogilise kõrvalekaldega. Kui laps joonistab ühe perekonnaliikme suuremaks, tähendab see, et ta peab seda persooni teistest tähtsamaks. Kui aga laps joonistab end suuremaks, arvestatakse teda nagu teisigi pereliikmeid. Kui aga laps joonistab perepildi ning enda jätab enda sinna lisamata, siis võib olla see märk, et laps tunneb end perekonnas allasurutu või kõrvalejäetuna.

Millest kõnelevad pliiatsitõmbed?

End hästi tundvate laste joonistused on omavahel hämmastavalt sarnased. Emotsionaalselt häiritud laste joonistused erinevad nii õnnelike ja end hästi tundvate laste joonistustest kui üksteise joonistustes, sest iga laps on häiritud omal viisil. „Joonistusi uurides tunnen sageli, et need ütlevad rohkem, kui mõista suudame. Siiski ei tohi neid tõlgendada rohkem kui paberile pandud. Joonistus ei ütle kõike. See annab omapoolse, sageli asendamatu panuse probleemi mõistmiseks, midagi, mida laps ei suuda sõnades väljendada,“ ütleb Joseph H. Di Leo, raamatu „Childrens Drawing’s as Diagnostic Aids“ autor.

Ebatavaliselt tugev surve pliiatsile kõneleb lapse kõrgest energiatasemest, enesekindlusest, konfliktsusest, sisemisest pingest, hüperaktiivsusest, agressiivsusest või ärevusest. Sama kehtib ka siis, kui laps joonistab ebatavaliselt suurelt, näiteks hõivab oma paberi ja ka pool lauda.

Kui pliiatsijoon on aga ebatavaliselt nõrk, võib lapsel olla vähe energiat, ta võib olla ebakindel, depressioonis, passiivne, piiratud ja vaoshoitud. Samadest isikuomadustest kõneleb ka see, kui laps joonistab liiga väikselt.

Kui laps armastab joonistustel kasutada detaile – näiteks joonistab maja, aknad, kardinad, lambi, mis kardinate vahelt paistab, suitsu korstnast tõusmas ja lilled akna peale –, on lapsel elav ettekujutlusvõime ja hästi arenenud loomingulisus. Kui laps tahab joonistada kõike ülitäpselt ja joonistatud kujundid tulevad kõik äärmiselt sarnased, viitab see sellele, et laps ei ole hästi kohanenud ja kannatab ärevuse all.

Kui aga detaile on vähe ja paberileht tundub lausa tühi, on lapsel madal motivatsiooni- ja energiatase, introvertsus ning ta võib kannatada isegi depressiooni all. 

Figuuri liigne varjutamine. Joonistatud figuuri osaline või täielik tugev varjutamine tuleb ilmsiks ärevil ja murelike laste joonistustel. Varjutatud osad võivad piirduda vaid näo või alakehaga. Selle põhjuseks võib olla liigne mõtlemine oma kehale, identiteedile või väljendatakse nii muret vanematevaheliste lahkhelide ja perekonnasiseste arusaamatuste pärast. „Olen tähele pannud, et sisemiselt õnnetud lapsed varjutavad ära päikese,“ ütleb Di Leo.

Millest kõneleb piltide asetus?

Kunstiterapeutide sõnul viitab pildi paigutamine lehe keskele, mida tehakse kõige sagedamini, õnnelikule, mõistlikule ja enesekindlale isikule. See, mis on joonistatud paberi keskossa või selle lähedusse, omab sageli ka keskset tähendust. Samas võib ka tühi keskosa meile joonistajast palju rääkida. Paigutus lehe paremale poole viitab stabiilsele, kontrollitud käitumisele ja orienteeritud tulevikule. Pildi parem pool käsitleb ka teadvust ja tegevust. Parem ülemine nurk räägib väikse joonistaja südametunnistusest ning parem alumine nurk lähedastest suhetest emaga. 

Kui pildi kese on aga koondunud vasakusse nurka, kirjeldab see enesele orienteeritust ja tavapärasest suuremat huvi mineviku vastu. Pildi vasak pool käsitleb ka soove, alateadvust, pimedust, tagasipöördumist ja regressiooni. Vasak alumine nurk kuulub lapse isale, kellega ollakse tõenäoliselt lähedastes suhetes. 

Pildi paigutus alla vasakule nurka viitab alateadvusele ning lehe ülemisse ossa jääb kompositsioon tugevale tegutsemistahtele, kõrgele pürgimusele ja lennukale fantaasiale. Kui pildikese kandub aga hoopis allaossa, räägib see lapse ebakindlusest ja allaandmissoovist. Paigutus paberi servale või alläärde viitab joonistaja ebakindlusele, stressile ja seda eriti siis, kui joonistus on väike ja kahvatu. 

Inimene. Inimest joonistades kujutavad lapsed tavaliselt iseennast või konkreetset isikut nende elus. Uurida tuleks lapse enda assotsiatsioone ning pöörata tähelepanu proportsioonidele ning sellele, mis on puudu. Näiteks kui laps joonistab ebatavaliselt suure pea, viitab see tema kõrgetele intellektuaalsetele püüdlustele, unistamisele, fantaseerimisele ja rahulolematusele füüsisega. Kui pea mõõtmed on vähendatud, räägib see lapse madalast enesehinnangust, alaväärsustundest ja nõrkusest. Kui pea joonistusel aga üldse puudub, on tegemist hüperaktiivsuse, impulsiivsuse ja hirmudega.

Silmad. Ebatavaliselt suured silmad viitavad ärevusele ja hirmule või ülitundlikkusele. Ebatavaliselt väiksed või hoopis kinni joonistatud silmad viitavad enesesse sulgunud ja mõtisklevale lapsele. Kui lapse joonistusel aga silmad üldse puuduvad, võivad lapsel olla kinnisideed või ärevustunne.  

Kõrvad. Suured kõrvad viitavad võimalikule kuulmisraskusele ja sellega seotud muredele, tundlikkusele kriitika suhtes ning ettevaatlikkusele. Sageli jätavad kõrvad hoopis joonistamata hästikohanenud ja mõnikord madala intelligentsiga inimesed. 

Nina. Inimesele joonistatud liigselt suur nina viitab lapse rahulolematusele iseendaga, psühhoseksuaalsele ebaküpsusele või alaväärsustundele. Kui nina ei joonistata, räägib see lapse ärevusest ja hirmutunnetest. 

Suu. Rõhutatud suu viitab võimalikele kõne- või toitumishäiretele, ärevusele, hirmudele ja verbaalsele agressioonile. Joonistama jäetud suu aga süütundele, negativismile ja ärevusele, samuti astmale. Kui laps joonistab huulte vahelt ka hambad paistma, on tegemist agressiooniga. 

Figuur. Väljavenitatud figuuriga joonistatud inimene räägib lapse jõuetusest, kalduvusest otsustamatusele ning mõnikord võib see olla viide ka söömishäiretele. Kui figuur on joonistatud aga täidlase kehaga, viitab see lapse rahulolematusele oma välimusega ning ka ebakindlusele. 

Autoportree. Autoportrees liigselt rõhutatud käsi vaadeldakse kui agressiivsusele kalduvat näitajat. Kui figuur kujutab vanemat või hooldajat, võib käte rõhutatus viidata kogetud, eeldatavale või kardetud agressioonile.

Käed. Käte joonistamine peegeldab sageli isiku füüsilist kontakti ümbritsevaga. Paremat kätt seostatakse õigusega ja vasakut kavaldamisega. Peidetud käsi on tõlgendatud kui süütunde väljendust. Kui laps värvib käed tumedaks, räägib see tema suhtluspingetest.

Jalad. Jalgade joonistamist seostatakse tavaliselt ebakindlusega. Rõhutatud või suurendatud jalad viitavad toetusvajadusele ja puudujääkidele sotsiaalsetes suhetes. Ebatavaliselt joonistatud jalgu seostatakse tavaliselt ebakindlusega. Puuduvad jalad või oluliselt väiksemana kujutatud jalad viitavad nõrgale toimetulekule ja passiivsusele.

Perekonnapilt kui viide peresuhetele. Eriti paljuütlevad on joonistused perekonnast nooremas koolieas, umbes kuuenda ja kümnenda eluaasta vahel, kui graafiline eneseväljendus on veel suhteliselt vaba ühiskonna mõjutustest.

Kui perepildilt puudub üks pereliige. räägib see negatiivsest suhtumisest sellesse pereliikmesse, tema eemaletõukamist või sümboolset välistamist. Kui laps jätab aga enda perepildile joonistamata, siis tunneb ta end alaväärsena või teiste hulka mitte kuuluvana. Vanematepoolne rahulolematus, ülemäärane kriitika, ebasoodne võrdlus õdede-vendadega kipub tekitama madalat enesehinnangut, kärbib lapse initsiatiivi ja tahet ükskõik millega hakkama saada.

Kui laps joonistab perepildile isikuid, kes tegelikult pole pereliikmed, tajub laps oma perekonda ebapiisava või puudulikuna. Millest kõneleb aga ruumiline lähedus perekonnaliikmete vahel? Kontaktis käed räägivad lähedastest emotsionaalsetest suhetest perekonnas. Kui laps joonistab kõikide pereliikmete vahele distantsi, räägib see pereliikmete suhete killustatusest ja omavahelisest nõrgast kontaktist. Kui joonistatakse üks pereliige teistest palju kaugemale, räägib see lapse nõrgast suhtest teistega või pereliikme eraldatusest ülejäänud perekonnas.

Täiskasvanutel on soovitatav lapse joonistamisoskust imetleda ja julgustada, kuid samas jääda kõrvalseisjaks ja lasta lapsel ise avastada, millise kujutise ta on loonud. See juhuslik avastus on esimene põhiline samm kunstialase ja teadusliku loovuse arengus. Täiskasvanu saab last aidata tegelikult vaid materjalide, võimaluse, julgustuse ja mõistliku kiitusega. Värviraamatud piiravad lapse loovust, seepärast anna lapsele pigem suur paberileht, millele ta saab südamerahus oma maailma luua. Tea, et jumalik säde on olemas igaühes, selle esimesi ilminguid tuleb tervitada, mitte lämmatada. Andekatest saavad järgmised kunstnikud, skulptorid ja disainerid. Teised suunavad loomingulisuse oma annetele ja huvidele vastavatele aladele.