MINU ELU KULDREEGLID: Marina Kaljurand

Igaühel meist on oma tõed, mille järgi me elame, kuid mõnikord leiame selle otsitud tarkusetera hoopis kellegi teise jutust. Seekord seadis oma elutõed paberile endine välisminister ja diplomaat Marina Kaljurand.

On erinevaid põhimõtteid – neid, mille saame kaasa oma vanematelt ja anname edasi oma lastele, ning neid, mis elu jooksul muutuvad.

Kui mõtlen nendele põhimõtetele, mille ma ise kaasa sain ja lastele edasi püüan anda, siis olulisemad on töökus, kohusetundlikkus ja ausus. Ma tean, et need võivad kõlada klišeedena, sest need on nii iseenesestmõistetavad, aga ometi ei ole lihtne neist läbi kogu elu juhinduda. Me kõik oleme inimesed, me kõik väsime, me kõik eksime või otsime lihtsamat teed. See on loomulik ja arusaadav. Ei ole ka mina ideaalne. Olen vahel pingutanud vähem kui peaks, jätnud midagi tähtajaks tegemata või jätnud midagi rääkimata. Aga võin ausalt öelda, et ma püüan nendest põhimõtetest juhinduda.  

Kuulamine ja mõistmine

Mõned arusaamad olen oma elu jooksul ümber vaadanud. Näiteks 20aastasena oli mu maailm väga selge: jooned musta ja valge, hea ja halva vahel olid lihtsad ja loogilised. Minu maailmas ei olnud pooltoone. Arvasin, et tean eksimatult, mis on õige ja mis on vale, võisin kõhklematult inimeste kohta hinnanguid anda ning pööritada silmi, kui kellegi seisukoht oli minu arvates rumal või jutt nõme. Aastatega on see muutunud. Olen aru saanud, et igal inimesel on õigus oma seisukohtadele ning need ei pruugi kattuda minu omadega. Olen õppinud kuulama ja mõistma. Olen leppinud pooltoonidega. Minu jaoks ei tähenda see nõustumist, vaid lugupidamist teiste inimeste ja nende seisukohtade vastu. Olen muutunud palju leebemaks. 

Õnnehetkede hindamine

Veel kümmekond aastat tagasi elasin vaimus, mida üks endine kultuuriminister kirjeldas tüüpilise Eesti folkloorina – mere poole minemine, poolel teel suremine: lõputu kannatamine ja muretsemine. Mulle tundus vale tunnistada, et olen õnnelik, kui ma seda tõesti olin. Ikka meenusid Eesti vanasõnad viimasest, kes naerab, ja pillist, mis tuleb pika ilu peale. Tänaseks olen oma arvamust kardinaalselt muutnud. Tõsi on see, et me keegi ei tea, mis meid ees ootab. Me keegi ei tea, millal õnn tuleb ja kas üldse tuleb. Me ei tea, kui kaua kestab õnnehetk – minuti, tunni, päeva, aasta. Seda enam tuleb õnnehetk ära tunda, seda nautida ja teistega jagada. Täna ütlen häbenemata, et mul on kõik hästi või et ma olen õnnelik, olen valmis seda tunnet teistega jagama. Naeratus ja hea tuju on nakkavad, uskuge mind!

Eesmärkidel ei ole piire

Küsisin ka oma tütrelt Kaisalt, kes on 31aastane pisipoja ema, mis on need põhimõtted, mis tema on meie kodunt oma ellu kaasa võtnud. Kaisa vastas, et sai kaasa arusaamise, et eesmärkidel ei ole piire, et need on saavutatavad, kui nende nimel kõvasti pingutada. Unistada tuleb ja unistada tuleb suurelt. Veel ütles Kaisa, et kasvatasime teda vaimus, et ei ole naiste ja meeste töid, naiste ja meeste maailma, vaid et tüdrukutel on poistega võrdsed võimalused. Jah, sellesse viimasesse usun siiralt ja olen tõesti harjunud seda rõhutama, eriti tüdrukutega rääkides. Mäletate Teelet? Me kõik imetleme tema julgust pakkuda ennast Tootsile naiseks. Aga kui palju on meie seas Teelesid? Kui paljud meist julgevad olla enesekindlad ja ambitsioonikad, öelda julgelt ja selgelt välja, mida me tahame ning et me oleme valmis oma unistuste nimel väga kõvasti pingutama.

Soovin Buduaari lugejatele nii visadust oma olulisimatele põhimõtetele kindlaksjäämisel kui ka julgust muutuda. Kõige olulisem on jääda iseendaks ja käituda nii, et järgmisel päeval ei oleks tehtu või öeldu pärast piinlik.